Sovhoos oli NSV Liidus [[riikliku alluvusega]], kolhoos aga ühismajand, mis kuulus kolhoosnikele. Sovhoosnikel oli [[tööraamat]].
[[Stalinism]]i ajal sai kolhoosnik kolhoosistlahku lahkuda ainult üldkoosolekuesimehe loal. Tegelikult otsustas lubamise esimees. Kavalamad, kes lahkuda tahtsid, tegid tööd meelega halvasti või mängisid isegi joodikut, kuna siis oli suurem tõenäosus, saadaet lahtitööline lastud. Venemaal said kolhoosi sundusestlastakse lahti poisid kes kroonust tagasi tulid {{lisa viide}}. Pärast umbes 1960 aastat Eestis enam kolhoosnikke kolhoosis vägisi kinni ei hoitud. Kolhoosniku lubatud põllumaa suurus oli kuni pool hektarit, sovhoosnikul ja töölisel kuni 0,15 ha{{lisa viide}}. Põllumaa oli oluline allikas ka isikliku toidu saamiseks.
Tehnikaga varustamine oli sovhoosides parem. Näiteks tööriistu töökojale, puure, [[keermelõikur]]eid said põllumajandusasutused osta spetsiaalsest laost. Enamik kaupu oli lubatud müüa ainult sovhoosidele{{lisa viide}}. [[Elektrimootor]]eid olid kolhoosidel samuti raskeraskem saada. Tuli kavaldada. Tehti näiteks "[[must kassa]]". Kasvatati mõni [[lehm]] või [[siga]] kolhoosi karjas üles aga raamatupidamisse kirja ei pandud. Loom müüdi mõne kolhoosniku (kes liigselt ei lobisenud!) nime all maha ja raha pandi "musta kassasse". Elektrimootoreid toodeti Tallinnas [[Volta tehas]]es. Tehase töötajad varasid neid ja müüsid soovijatele maha (riigi tagant varastamine oli NSV Liidus raskelt karistatav [[kuritegu]]).
