Aerosool: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
54. rida:
4FeS<sub>2</sub> + 11 O<sub>2</sub> => 8 SO<sub>2</sub> + 2Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub>
Tekkiv SO<sub>2</sub> on vees hästi lahustuv ning kogub selle tõttu enda ümber kondenseeruvat vett. Tahmas sisaldub ka metallijääke, mille katalüüsi abil muudetakse SO<sub>2</sub> edasi väävelhappeks. Tulemuseks on tervist kahjustav aerosool.<ref name="">Nei, L., Koorits, A. Sissejuhatus keskkonnakeemiasse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, 143 lk.</ref>
==Aerosoolide mõõtmine==
Aerosooli kontsentratsiooni väljendamiseks kasutatakse kas ruumalaühikus leiduvate osakeste arvu ehk arvkontsentratsiooni või ruumalaühikus leiduvate osakeste massi ehk masskontsentratsiooni. Need näitajad on omavahel seotud ning üksteiseks teisendatavad osakeste kuju ja tiheduse kaudu. Suuruse erinevustest tingitult on väikeste osakestel võrreldes jämedate osakestega masskontsentratsioon väiksem ning arvkontsentratsioon suurem. Aerosooli mõõtmisi tehakse tuginedes osakeste erinevale massile.
Suurusjaotuse spektrites eristuvad selgelt eri suurustega osakeste kogumikud mõõtmistulemustes:
*nukleatsioonimood (u. 3 – 30 nm) – gaasiliste lisandite kondenseerumisel moodustuvad klastrid, mis kaovad kiirelt Browni liikumises akumuleerumise tõttu.
* Aitkeni mood (u. 30 – 100 nm) – suuremad klastrid, mis on peamised kondensatsioonitsentrid pilvetilkade tekkimisel
* akumulatsioonimood (u. 100 – 1 μm) – tekivad väiksemate osakeste ühinemisel (koagulatsioonil), põlemisel, aurude kondenseerumisel jms protsessides. Need osakesed kogunevad atmosfääris, kuna on liiga suured selleks, et kiiresti edasi koaguleeruda difusiooni teel ja liiga väikesed selleks, et raskusjõu mõjul välja sadeneda. Väljuvad atmosfäärist väljapesemisel sademetega.
* mehhaanilise tekkega osakeste mood (u. 1 – 10 μm, mõnikord kuni 100 μm) – osakesed nagu tolm, lendtuhk, meresool, taimeeosed, mida tekib massi järgi palju, kuid mis sadenevad gravitatsiooni tõttu kiiresti välja.<ref>[Kaasik, M. Keskkonnaseire füüsikalised alused. Tartu Ülikool. [http://www.physic.ut.ee/~mkaasik/Seirekursus/ ]. 1.11.2011]</ref>
===Proovi võtmismeetodid====
Proovikogumise variantideks on isokineetiline proovivõtt, kus õhku imetakse läbi avause mõõteaparaati ning mõõtmised on seotud osakeste liikumisinertsiga, ja filtreerimine, kus osakesed kogutakse filtrile sellest õhku läbi imedes ning mõõtmised on seotud filtripaberi omaduste muutumisega.
===Kontsentratsiooni määramine===
* Nefelomeeter – põhineb osakeste omadusel oma diameetrist olenevalt hajutada valgust. Selle abil mõõdetakse atmosfääri läbipaistvust.
* Etalomeeter – põhineb osakeste peegeldusomadustel. Määratakse filtrilt peegelduva valguse muutumist.
* Beeta-nõrgenemine – põhineb osakeste omadusel neelata beeta-kiirgust. Mõõdetakse beeta-kiirguse nõrgenemist filtri läbimisel.
* Resoneeriv mikrotasakaal – põhineb võnkuva elemendi resonantssageduse muutumisel elemendile sadenevate aerosooliosakeste tõttu.
* Proovikogujad – lehtrid, millesse teatud perioodi vältel sadenenud osakeste mass mõõdetakse.
* Lumikatte proovid – aerosooli osakesed on olnud lume tekkimisel kondensatsiooni tsentriteks ning lumeproovis mõõdetakse sisalduvate aerosooliosakeste mass.<ref>[Kaasik, M. Keskkonnaseire füüsikalised alused. Tartu Ülikool. [http://www.physic.ut.ee/~mkaasik/Seirekursus/ ]. 1.11.2011]</ref>
===Suurusjaotuse ehk spektri määramine===
* Impaktor – õhuvool sunnitakse kiirelt suunda muutma ning olenevalt suurusest sadestuvad välja suuremad osakesed. Suuna muutmise kiiruse järgi on võimalik näidata osakeste suurusjaotust.
* Difusioonipatarei – õhk juhitakse läbi toru. Seintele difundeerumise kiiruse määrab inerts. Suuremad osakesed sadenevad lühema maa läbimise jooksul, seega tekib suurusjaotus.
* Elektrilise liikuvuse analüsaator – põhineb laetud osakeste triivimisel õhus elektrostaatilise välja toimel. Kuna liikumise suuna muutust kondensaatori katete vahel on määratud osakese laengu ja massiga, saab võrdsete laengute puhul määrata osakeste massid.
* Elektriline aerosool spektromeeter – põhineb aerosooli osakeste sadenemisel kondensaatori katetele toimuval katetelaengu muutusel.
* Optiline osakeste loendur – mõõdetakse laserkiire hajumist keskkonnas.
* Kondensatsiooniosakeste loendur – mõõdetakse osakeste esinemist kondensatsiooni tsentritena üleküllastunud vee- või alkoholiaurus.<ref>[Kaasik, M. Keskkonnaseire füüsikalised alused. Tartu Ülikool. [http://www.physic.ut.ee/~mkaasik/Seirekursus/ ]. 1.11.2011]</ref>
| |||