Radiosüsinikumeetod: erinevus redaktsioonide vahel

'''Radiosüsiniku meetodil dateerimine''' on [[radiomeetria|radiomeetriline]] vanuse määramise meetod, mis kasutab looduses esineva süsiniku [[radioaktiivne isotoop|radioaktiivset isotoopi]] massiarvuga 14 ([[süsinik-14]]), võimaldades määrata orgaanilise päritoluga süsinikku sisaldavate materjalide vanuseid, mis ulatuvad 58,000 kuni 62,000 aastani.<ref>{{cite journal |last=Plastino |first=W. |coauthors=Kaihola, L.; Bartolomei, P.; Bella, F. |year=2001 |title=Cosmic Background Reduction In The Radiocarbon Measurement By Scintillation Spectrometry At The Underground Laboratory Of Gran Sasso |journal=Radiocarbon |volume=43 |issue=2A |pages=157–161 |url=https://digitalcommons.library.arizona.edu/objectviewer?o=http%3A%2F%2Fradiocarbon.library.arizona.edu%2Fvolume43%2Fnumber2A%2Fazu_radiocarbon_v43_n2a_157_161_v.pdf}}</ref> Töötlemata ehk kalibreerimata radiosüsiniku vanused on tavaliselt esitatud radiosüsiniku aastates „[[Before Present]]“ (enne tänapäeva), kus tänapäeva all mõeldakse kokkuleppeliselt aastat 1950. Selliseid vanuseid kalibreerides on võimalik leida vastavad vanused kalendriaastates. Üks sagedasemaid radiosüsiniku meetodi kasutusvaldkondi on arheoloogiliste orgaanikat sisaldavate leidude vanuste määramine. Kui taimed seovad atmosfäärset [[süsihappegaas|süsihappegaasi]] (CO₂) orgaanilisse materjali läbi [[fotosüntees|fotosünteesi]], haaravad nad ¹⁴C isotoopi samal hulgal, mis ligikaudu ühtib atmosfääris oleva ¹⁴C tasemega (väike erinevus võib tekkida [[isotoopne fraktsioneerumine|isotoopse fraktsioneerimise]] tõttu). Kui taimed surevad või tarbitakse teiste organismide poolt, hakkab [[beetalagunemine|radioaktiivse lagunemise]] tõttu kindlal kiirusel kahanema orgaanilises materjalis oleva ¹⁴C osa. Võrreldes proovis järele jäänud radiosüsiniku osa kunagise arvatava atmosfäärse ¹⁴C tasemega, võimaldab määrata proovi vanuse.

 

 

[[Kategooria:Geokeemia]]

 

[[af:Radiokoolstof datering]]