V2 stardisstartis vertikaalselt ja kasutas oma kütuse ära 65 sekundiga. Poole minutiga ületas ta [[ülehelikiirus|helikiiruse]], minutiga jõudis ta 35 km kõrgusele. Inertsist liikus ta ligi saja kilomeetri kõrgusele (osadel andmetel ka kõrgemale). Kütuse ja oksüdeerija pumpamiseks kasutati [[vesinikperoksiid|vesinikperoksiidi]] ja [[naatriumpermanganaat|naatriumpermanganaadi]] reageerimisel töötanud turbiini. Raketti pumbati enne starti ka [[lämmastik]]ku mis takistas kütusepaakidel välisrõhu alla kokkuvajumist ja millega reguleeriti gaaside ja vedelike voolukiirust. Raketikütuse põlemisel tekkis temperatuur kuni 2700 kraadi.
Raketi maksimaalne kiirendus ulatus 8 g-ni. Raketti juhiti eelnevalt paika pandud [[güroskoop|güroskoopide]] abil, hiljem kasutati ka raadiojuhtimist. JuhimiseksJuhtimiseks suunati raketist väljuvat gaasijuga ja välist õhku sabas olevate tiivakestega. Rakett oli ilma raadiojuhtimiseta suhteliselt ebatäpne. Maksimaalse lennukauguse puhul lendas ta maksimaalselt 17-kilomeetrise läbimõõduga ringi sisse.
V2 oli kaeti tavaliselt kolmevärvilise sõjaväemustriga. Hiljem olid ka ühevärvilised raketid. Katsetuste korral kasutati malemustrit, mis aitas määrata kas rakett pöörleb.
Esialgu planeeriti rakettide stardipaikateksstardipaikadeks suuri betoonpunkreid, kuid kuna need kannatasid liitlaste tugeva pommitamise alla ja sõjavägi soovis suuremat mobiilsust töötati välja mobiilne süsteem, kus raketti sai välja lasta praktiliselt kõikjalt. Laskepaigal oldi enne starti 90 minutit ja pärast starti lahkuti 30 minutiga, mistõttu ühtegi V2-e ei suudetud stardiplatvormil hävitada. Enamasti lasti ühe päeva jooksul mitu raketti, tihti erinevatest asukohtadest.
