Ülijuhtivus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Luckas-bot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.1) (robot lisas: az:İfratkeçiricilik
PResümee puudub
4. rida:
 
[[Pilt:Supraleitung.jpg|right|222px|thumb|[[Meissneri effekt]] ]]
Nähtuse avastas [[1911]]. aastal Hollandi füüsik [[Heike Kamerlingh-Onn Onnes]]es, õieti tema doktorant [[Gilles Holst]], kes leidis, et veeldatud [[heelium]]isse (temperatuur 4 K ehk –269 °C) paigutatud elavhõbeda elektritakistus muutub hüppeliselt nulliks. Pahandanud doktorandiga täiesti ebausutavate tulemuste pärast, istus juhendaja ise aparaatide taha ning tema hämmastuseks leidsid õpilase mõõtmised korduvalt kinnitust.
Leninumaid materjalid ülijuhtivuse saamiseks on NbTi ([[nioobium]]-[[titaan]]) ja Nb<sub>3</sub>Sn (nioobium-[[tina]]) [[sulam]]id.
Tänapäeval rakendatakse ülijuhtivust laialdaselt [[Tuumamagnetresonantsspektroskoopia|tuumamagnetresonantsspektromeetrites]], [[tomograafides]], jt., seadmetes.