Aktsent: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
'''Aktsent''' on [[keel (keeleteadus)|keel]]e [[norm]]ist erinev [[foneetika|hääldus]]viis, süstemaatiline hääldusvigade kompleks. Aktsent on tavaline võõrkeele kõnelemisel, harvem tekib aktsent [[emakeel]]ele pikaajaliselt muu keele keskkonnas viibimise tagajärjel. Mõne keele puhul nimetatakse aktsentideks ka piirkondlikke või mõnele sotsiaalsele grupile iseloomulikke häälduseripärasid, nt [[lõunaosariigid|lõunaosariikide]] aktsent [[Ameerika]] [[inglise keel]]es, kõrgklassi aktsent Briti inglise keeles.
Foneetiline aktsent tuleneb emakeelest pärit elementide kasutusest lühiajalises [[mälu]]s [[kõne]] planeerimisel ning realiseerimisel artikulatoorsete [[lihas]]te abil - iga keele [[häälik]]usüsteem kasutab kõigi võimalike häälikute seast teatud valikut ning emakeele omandamise käigus tekivad alateadlikud harjumused, mis takistavad võõrkeele häälikute täpset jäljendamist. Raskusi võib tekitada kuuldavate võõrkeele häälikute eristamine (nn fonoloogiline [[kurtus]]). Hääldamisel asendatakse võõrkeele hääldusüksus selle lähedasima emakeele variandiga. Raskusi võivad tekitada [[välde]], [[rõhk (keeleteadus)|rõhk]] ja [[intonatsioon]] jm.
Näiteks inglise keeles esinevat häälikut ð (heliline hammas[[hõõrdhäälik]] nagu sõnas ''this'', ''that'') kalduvad [[saksa keel]]t emakeelena kõnelejad hääldama d-na ja prantslased z-na. [[Eesti keel]]e kõnelemisel valmistavad muukeelsetele raskusi [[õ]]-häälik ning mitmeid [[diftong]]id. Kuivõrd tüüpilised püsivad hääldusvead tulenevad kõneleja emakeele foneetilistest eripäradest, on eri keelte aktsendid tihti hõlpsasti äratuntavad, nt inglise keel prantsuse aktsendiga või eesti keel vene aktsendiga.
| |||