Leo Näpinen: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
Kõik füüsikalis-matemaatilised teooriad põhinevad kahel eeldusel, mis on meie igapäevakogemusega vastuolus: esiteks, [[aeg]] on sama sümmeetriline nagu [[ruum (füüsika)|ruum]], teiseks, [[geomeetria]] kujutab kindlusega [[füüsikaline maailm|füüsikalist maailma]]. Täppisteadus põhineb matemaatikal ja kasutab [[eksperiment]]e, püüdleb [[täpsus]]e poole ning [[modelleerimine|modelleerib]] [[füüsikaline objekt|füüsikalisi objekte]] matemaatika abil nii, et [[ennustamine (teadus)|ennustada]] teatud tendentse ja seletada süsteemide teatud kvantitatiivseid aspekte ning kasutada loodust inimese vajadusteks. F-teadus on asendanud [[Aristoteles]]e kvalitatiivse kosmose kvantitatiivse füüsikalise universumiga, mille matemaatiline struktuur ei saa haarata kogu maailma. Teadus on küll toonud kaasa tehnilisi ja tööstuslikke saavutusi; kuid kuna täppisteadus põhineb samastamise põhimõttel, siis avastatud nähtust samastatakse juba tuntud nähtusega. Seetõttu ei saa ta kirjeldada igapäevaelus täheldatavat uute nähtuste ilmumist. [[Normaalteadus]] [[Thomas Kuhn]]i järgi ei püüa avastada uut, vaid paigutada maailm olemasolevasse [[paradigma (Kuhn)|paradigma]]sse.<ref>Näpinen 2011:75–76</ref>
Täppisteadus uurib looduse puhtkvantitatiivseid aspekte. Looduse jooned, mis on seotud inimeste ja nende igapäevaeluga, ([[pöördumatus]], mittestabiilsus, mittereeglipärasus, [[vaadeldamatu keerukus]], [[loov kaos]], [[kvalitatiivne mitmekesisus]], ruumiline ja ajaline mitteühetaolisus, [[kordumatus]], ajaloolisus, loovus, [[uudsus]], [[ainulaadsus]], [[ennustamatus]] jt), millega puutusid kokku [[sünergeetika|sünergeetikud]] ([[Ilya Prigogine]], [[Manfred Eigen]], [[Hermann Haken]], [[Stuart Kauffman]]), ei ole manipuleeritavad ning seetõttu ka mitte matemaatiliselt kirjeldatavad. Nende joonte mõistmine eeldab reaalse maailma kirjeldamist loomulikus keeles niisugusena, nagu ta on, kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses, ning põhineb [[isiklik kogemus|isiklikul kogemusel]].<ref>Näpinen 2011:76</ref>
Täppisteadus kui f-teadus saab reaalsust kirjeldada ainult niivõrd, kui ta on haaratav matemaatiliselt formuleeritud [[loodusseadus]]te ning võimalikult täpselt mõõdetud suvaliselt fikseeritud [[algtingimused|algtingimuste]] abil, st [[ennustus (teadus)|ennustavalt]] ja [[seletus|seletavalt]], lihtsat [[kategooriline süllogism|kategoorilist süllogismi]] kasutades. Välja jäävad ennustamatud, mittestabiilsed, mittekorduvad, juhuslikud nähtused. Et kirjeldada loodust sellisena, nagu ta on, tuleb loobuda väidetest klausliga ''[[ceteris paribus]]'' ning tunnistada, et looduses on olemas inimesed, ning mõista, et täppisteadus ja tehnika on mittelooduslikud, sest teadlased [[organiseerimine|organiseerivad]] eksperimentaalseid ja teoreetilisi süsteeme oma ootuste täitmiseks ja looduse [[kaos|kaootilise]] käitumise välistamiseks. Ökoloogiliste probleemide lahendamine nõuab, et ei ignoreeritaks looduslikes keskkondades ja tingimustes oma looduslikke omadusi ilmutavaid "antud" objekte. See nõuab mittetäppisteaduslikku uurimistööd. Täppisteadus ei võimalda mõista loodust (''physis''), millesse kuulub ka inimene. Inimkond vajab looduse mõistmist ning [[tarkus]]t inimese eesmärkide ja väärtuste ning loodusloolises maailmas inimväärse elamise kohta. Tuleb möönda looduse ja ühiskonna ajaloo fundamentaalset määramatust. Looduse mõistmine on täppisteadusliku seletamise ja ennustamisega ühitatav, kuid ei taandu sellele.<ref>Näpinen 2011:76–77</ref>
Looduse mõistmiseks ei piisa vastamisest kuidas-küsimusele (loodusseaduste otsimisest). Tarvis on vastata [[Aristoteles]]e neljale miks-küsimusele (neli [[põhjus]]te liiki): "Millest see on tehtud?", "Mis see on?", "Mis oli selle muutumise allikas?", "Milleks see on?". Enne looduse mõne aspekti [[modelleerimine|modelleerimist]] tuleb loodust mõista. Inimest tuleb näha looduse looduna ja kosmose tervikusse kuuluvana. Kosmos võib olla mõistetav mingit kosmilist [[eesmärk]]i täitma pidavana. Teaduslik maailmavaade eeldab ekslikult, et
{{pooleli}}
| |||