Aleksandr Golitsõn (1773−1844): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
elulugu lõpuni kirjeldatud
1. rida:
[[Image:Golitsyn.jpg|thumb|Vürst Aleksandr Golitsõn]]
{{pooleli}}
 
'''Aleksandr Nikolajevitš Golitsõn''' ([[vene keel]]es ''Александр Николаевич Голицын''; [[8. detsember]] [[1773]] [[Jaroslavl]] – [[22. november]] [[1844]] [[Gaspra]], [[Krimm]]) oli [[Venemaa|Vene]] vürst ja riigitegelane. Aastatel [[18171813]]–[[18241844]] usuasjade[[Venemaa jaPiibliühing]]u rahvavalgustuse ministerpresident ning [[Venemaa Piibliühing1817]]–[[1824]]u esimeesVenemaa usuasjade ja rahvavalgustuse minister.
 
==Elulugu==
18. rida:
 
Jätkates algul vabamõtlejana ei arvestanud ta eriti teiste Sinodi liikmete arvamusega, kellest paljud olid [[konservatism|konservatiivsed]] [[piiskop]]id, kuid oli piisavalt tark, et vältida avalikku vastasseisu. Aja jooksul hakkas usuküsimustega tegelemine tema vaimsusele ja iseloomule mõju avaldama, ta muutus religioossemaks ja hakkas tundma teravdatud huvi [[müstika]] vastu.
 
Golitsõn, kes elas kogu elu Venemaal, käis välismaal vaid ühe korra – [[1808]] saatis ta keisrit kohtumisel [[Napoleon Bonaparte]]'iga [[Erfurt|Erfurdis]].
 
[[1810]] nimetas keiser Golitsõni ka Riiginõukogu liikmeks ja vastutavaks isikuks välismaist päritolu [[usutunnistus]]te eest; nii allutati tema järelvalvele lisaks õigeusu kirikule ka muud Venemaal tegutsevad kirikud ja usuorganisatsioonid.
 
1817[[1813]] asutas vürst Aleksandr Golitsõn [[Venemaa Piibliühing]]u ja sai selle esimehekspresidendiks. Piibliühingu loomist peetakse üheks tema peamiseks saavutuseks. See organisatsioon tegi tihedat koostööd [[London]]i piibliühinguga ja aitas kaasa vene–[[Inglismaa|inglise]] kultuurisidemete tihendamisele. Ühing hakkas välja andma ajakirja "Siioni Sõnumitooja" ("''Сионский вестник''"), mis avaldas muuhulgas ka tõlketeoseid. Lisaks tegi ühing ära suure töö [[Piibel|Piibli]] tutvustamisel lihtrahvale.
 
[[1816]] sai Golitsõnist rahvavalgustuse minister ning [[1817]] kahe ministeeriumi ühendamisel usuasjade ja rahvavalgustuse minister. Uuele ametikohale lisaks säilitas ta varasemad kohustused, välja arvatud Püha Sinodi ülemprokuröri amet.
 
===Ebasoosing===
1817 asutas vürst Aleksandr Golitsõn [[Venemaa Piibliühing]]u ja sai selle esimeheks. Piibliühingu loomist peetakse üheks tema peamiseks saavutuseks. See organisatsioon tegi tihedat koostööd [[London]]i piibliühinguga ja aitas kaasa vene–[[Inglismaa|inglise]] kultuurisidemete tihendamisele. Ühing hakkas välja andma ajakirja "Siioni Sõnumitooja" ("''Сионский вестник''"), mis avaldas muuhulgas ka tõlketeoseid. Lisaks tegi ühing ära suure töö [[Piibel|Piibli]] tutvustamisel lihtrahvale.
 
[[1824]]. aastal vallandas keiser Aleksander I oma soosiku usuasjade ja rahvavalgustuse ministri ametikohalt. Ettekäändeks ametist vabastamisel sai [[gnostitsism|gnostilisi]] ideid ja seisukohti sisaldava raamatu avaldamine Golitsõni juhitava Venemaa Piibliühingu poolt. Oma vabameelsuse ja müstitsismi tõttu oli Aleksandr Golitsõn kogunud endale palju vaenlasi, eelkõige reaktsiooniliste kirikujuhtide seas, kes tema eksimust ära kasutama tõttasid.
 
Vene publitsist ja kirjandusloolane [[Vladimir Kirsanov]] on Golitsõni ebasoosingu põhjusena toonud välja hoopis samal aastal aset leidnud ulatusliku [[homoseksualism|homoseksuaalse]] skandaali. Väidetavalt oli homoseksualismi süüdistuse alusel vahistatud [[Vladimir Bantõš-Kamenski]] koostanud nimekirja silmapaistvatest homoseksuaalidest, kelle seas esimesena oli mainitud vürst Golitsõni nime. Kahjuks pole autor esitanud oma teooria toetuseks ühtegi autentset ajaloolist dokumenti.
 
===Viimased aastakümned===
 
Kuigi Aleksandr Golitsõni poliitiline mõjuvõim oluliselt kahanes, ei vabastatud teda riigiteenistusest täielikult. [[1824]] nimetati ta Postiameti ülemaks, mis vastas side- ja teedeministri ametikohale. Seda tööd tegi ta ka järgmise keisri [[Nikolai I]] valitsusajal.
 
Lisaks jätkus Aleksandr Golitsõni tegevus mitmesuguste [[mittetulundusühing]]ute juhina. Ta oli endiselt Venemaa Piibliühingu president, Inimarmastuse Ühingu president ja osales mitmete muude organisatsioonide tegevuses.
 
[[1826]] valiti vürst Golitsõn [[Peterburi Teaduste Akadeemia]] auliikmeks.
 
[[1820. aastad|1820. aastate]] lõpus alustas ta omale palee rajamist [[Must meri|Musta mere]] kaldale [[Gaspra]]sse. Palee valmis [[1830. aastad|1830. aastate]] esimesel poolel ja sellest ajast alates veetis vürst üha enam aega seal. [[1843]] kolis ta lõplikult [[Krimm]]i ja suri seal järgmisel aastal paar nädalat enne oma 71. sünnipäeva.
 
==Karjäär==
 
*[[1802]]–[[1824]] Venemaa Senati ülemprokurör
*[[1803]]–[[1817]] Venemaa Püha Sinodi ülemprokurör
*[[1810]]–[[1843]] Venemaa Riiginõukogu liige
*[[1813]]–[[1844]] Venemaa Piibliühingu president
*[[1816]]–[[1817]] Venemaa rahvavalgustuse minister
*[[1817]]–[[1824]] Venemaa rahvavalgustuse ja usuasjade minister
*[[1824]]–[[1843]] Venemaa Postiameti ülem
 
==Kasutatud allikad==
 
*Кирсанов, Владимир. ''69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы.'' Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5902333040
 
==Välislingid==
 
*[http://hronos.km.ru/biograf/golicin_an.html Хронос: Голицын Александр Николаевич]
*[http://www.hi-edu.ru/Brok/01040387.htm Русский Биографический Словарь: Голицын Александр Николаевич]
 
[[Kategooria:Venemaa inimesed|Golitsõn, AleksAleksandr]]
[[Kategooria:Sündinud 1773|Golitsõn, Aleksandr]]
[[Kategooria:Surnud 1844|Golitsõn, Aleksandr]]