Kollane mänd: erinevus redaktsioonide vahel

| binaarse_autor = [[David Douglas|Douglas]] ex [[Peter Lawson|P. Lawson]] et [[Charles Lawson|C. Lawson]] (1836)

*''Pinus washoensis'' Mason & Stockw. <small>(1945)</small><ref name="catalogue">{{netiviide | URL = http://www.catalogueoflife.org/annual-checklist/2010/details/species/id/5647475| Pealkiri = Conifer database: ''Pinus ponderosa''.| Väljaanne = Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist| Kasutatud = 14.06.2010| Keel = inglise}}</ref>

'''Kollane mänd''' (''Pinus ponderosa'') on [[männilised|männiliste]] [[sugukond (bioloogia)|sugukonda]] [[mänd (perekond)|männi]] [[perekond (bioloogia)|perekonda]] kuuluv [[okaspuu]]. Liigi põhiteisendi var. ''ponderosa'' leidis 1826. aastal [[Washingtoni osariik|Washingtoni osariigi]] territooriumilt [[Šotimaa|šoti]] botaanik [[David Douglas]] (1799–1834)<ref name="conifers">{{netiviide | URL = http://www.conifers.org/pi/pin/ponderosa.htm| Pealkiri = ''Pinus ponderosa''| Väljaanne = www.conifers.org| Kasutatud = 16.06.2010| Keel = inglise}}</ref>. Mänd on oma nime saanud kollast värvi väärtusliku puidu järgi<ref name="dendro" />.

Kollasel männil (''Pinus ponderosa'') eristatakse kahte ametlikult tunnustatud teisendit:<ref name="catalogue" />

Täpsustuseks peab lisama, et teadlaste hulgas puudub praegusel ajal üksmeel kollase männi [[taksonoomia]] täpsel määratlemisel. Osad teadlased (F. Lauria, M. Frankis) soovitavad liigi jaotamist neljaks alamliigiks ning lisada neile ka [[arisoona mänd]] (''Pinus arizonica''). Samuti käsitlevad [[USA]] teadlased juba praegu arisoona mändi kollase männi teisendina (''Pinus ponderosa'' var. ''arizonica'') ning seetõttu on nende poolt loodud kollase männi areaali kaardile lisatud ka arisoona männi levila.<ref name="conifers" />

Kollane mänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, eluiga on tavaliselt 300–600, harva kuni 1000 aastat<ref name="fed2.2">{{netiviide | URL = http://www.fs.fed.us/database/feis/plants/tree/pinpons/all.html| Pealkiri = ''Pinus ponderosa'' var. ''scopulorum''| Väljaanne = www.fs.fed.us| Kasutatud = 16.06.2010| Keel = inglise}}</ref>. Puu kasvab tavaliselt 30-50 m kõrguseks, maksimaalne registreeritud kõrgus on 73 m<ref name="bigtrees">{{netiviide | URL = http://www.americanforests.org/resources/bigtrees/register.php?details=3961| Pealkiri = Pacific ponderosa pine| Väljaanne = www.americanforests.org| Kasutatud = 16.06.2010| Keel = inglise}}</ref>.

[[Võra]] on noorel puul kitsaskooniline, vananedes muutub laiemaks ja ümaramaks. [[Tüvi]] on valdavalt sirge, läbimõõt 0,9–1,2 (2,6) m. [[Puukoor]] on paks, punakas kuni mustjaspruun, kestendab suurte plaatidena, rõmeline.<ref name="dendro">[[Endel Laas]]. ''Dendroloogia'', Tallinn: Valgus, 1987. </ref>

[[Pung]]ad on munaja kujuga, punakaspruunid, väga [[vaik|vaigused]], kuni 2 cm pikkused. [[Võrse]]d on oranžikaspruunid, jämedad (paksus kuni 2 cm), vananedes muutuvad tumedamaks.<ref name="conifers" />

[[Okas|Okkad]] on põhiteisendil enamasti kolmekaupa kimbus, 10–20 (30) cm pikkused, kolmetahulised, peensaagja servaga, tumerohelised<ref name="dendro" />, terava või tömpterava tipuga, püsivad võrsetel 4–6 (7) aastat<ref name="conifers" /> .

[[Isasõis]]ikud on punakad, tihedalt ümber võrse, 10–15 mm pikkused. Emasõisikud on tumepunased, kolme- kuni viiekaupa männastes. [[Käbi]]d on kuni 11 (15) cm pikkused, pruunid kuni punakaspruunid. [[Seemned]] on 6-10 mm pikkused, tiivakesega (pikkus 15-25 mm). 1000 seemne mass on 30–50 g.<ref name="dendro" />

Sisemaa teisend var. ''scopulorum'' on põhiteisendist madalakasvulisem. Okkad on enamasti kahekaupa võrsele kinnitunud, pikkusega 7-15 cm, käbid on hallikaspruunid ja väiksemad kui põhiteisendil, puukoor on kollakaspruun.<ref name="dendro" />

Kollase männi tõusmete võime kasvatada lühikese aja jooksul omale võimas [[peajuur]], annab neile võimaluse kasvada väga kuival kasvupinnasel, kus paljud puuliigid tihti ellu ei suuda jääda. Isegi mõne kuu vanustel tõusmetel võivad [[juur]]ed ulatuda parasniisketes ja sügavamates [[muld]]ades kuni 50 cm sügavusele. Piisava niiskuse olemasolul, ei ole ka rohujuurestik kollase männi juurestiku arengule takistuseks. Paari aastaga võib külgmiste juurte pikkus kahe- või kolmekordistuda.<ref name="fed1" />

Täiskasvanud puu juurestik võib [[poorsus|poorses]] mullas kasvada kuni 4 m sügavusele<ref name="fed2.2" />, raskemates [[savimuld]]ades aga harva sügavamale kui üks meeter. Erandiks on sügavate pragudega kaljupinnas, kus juured võivad ulatuda 11–12 m sügavusele. Avatud kasvukohas võivad külgmised juured kasvada kuni 46 m kaugusele puust, puistus on aga kasvu horisontaalne ulatus piiratud teiste puude juurestiku tõttu ning sellisel juhul ulatuvad juured võraga ligilähedaselt samale kaugusele. Juurestiku põhimass jääb kuni 60 cm sügavusele maapinnast. Hästi ja sügavale arenenud juurestikuga kollane mänd on väga tormikindel puu.<ref name="fed1" />

== LevikualaLevila ja ökoloogia ==

Kollase männi põhiteisendi (var. ''ponderosa'') kasvukohad on soojad ja kuivad. Iseloomulikuks on lühike kasvuperiood ja minimaalne sademete hulk suvel. Aastas esineb sademeid keskmiselt 280...430 mm. Kõige sademeterohkem piirkond on [[Sierra Nevada (USA)|Sierra Nevada]] läänenõlvad, kus võib sadada aastas kuni 1750 mm. Kontrastina esineb Californias piirkondi, kus juulis-augustis sajab vähem kui 25 mm.<ref name="fed2.1">{{netiviide | URL = http://www.fs.fed.us/database/feis/plants/tree/pinponp/all.html| Pealkiri = ''Pinus ponderosa'' var. ''ponderosa''| Väljaanne = www.fs.fed.us| Kasutatud = 16.06.2010| Keel = inglise}}</ref>

[[Pilt:Oregon Ponderosa Pine.JPG|thumb|rightpisi|Kollane mänd Oregonis, tüve Ø 2,77 m ja kõrgus 50,6 m ]]

Sisemaa teisendi (var. ''scopulorum'') levila aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 380–510 mm. Madalamatel kõrgustel kõrbete läheduses võib aastas esineda sademeid kuni 230 mm. Nii kuivad kasvupiirkonnad sobivad väga vähestele puuliikidele.<ref name="fed2.2" />

Aasta keskmine temperatuur on vahemikus 5...10° °C, juulis-augustis 17...21° °C. Külmavaba perioodi pikkus on [[Montana]]s ja [[Lõuna-Dakota]]s 90...154, [[California]]s kuni 200 ööpäeva. Suvised maksimumtemperatuurid võivad tõusta kuni 43° °C ja talvel langeda kuni –40° °C.<ref name="fed1" />

Suurel territooriumil levinud kollase männi kasvupinnas on moodustunud [[settekivimid|sette-]], [[tardkivimid|tard-]] ja [[moondekivimid|moondekivimitest]]. Mulla [[lähtekivim]]itest on esindatud [[kvartsiit]], [[argilliit]], [[savikilt]], [[basalt]], [[andesiit]], [[graniit]], [[vulkaaniline tuhk]], [[pimss]], [[liivakivi]] ja [[lubjakivi]]. Kuivema kliimaga kasvupiirkondades on kasvuks hädavajalik sügavamate ja kohevamate muldade olemasolu, kuna õhukestes muldades puudub piisav niiskuse hulk. Kollane mänd talub nii [[happeline keskkond|happelist]] kui ka [[aluseline keskkond|aluselist]] kasvupinnast, mille [[pH]] on vahemikus 4,9–9,1. Ülemistes mullahorisontides on pH tavaliselt 6,0–7,0.<ref name="fed1" />

Kollane mänd kasvab tavaliselt puhaspuistus või okaspuu [[segamets]]ades. Ajaloo jooksul on olulist rolli tema levila säilimisel ja suurenemisel olnud metsapõlengutel. Kuigi seemikud hukkuvad tules, suudab kollane mänd tänu paksule korbale põlengutele üsna hästi vastu pidada. Konkureerivad puuliigid nagu varjutaluv [[hiigelnulg]] ja [[harilik ebatsuuga]] on nooremas eas tulele vähem vastupidavad ning seetõttu on nad tules hukkunud. Viimase 50 aasta jooksul on aga inimene sellesse protsessi sekkunud metsapõlengute piiramisega. Täiskasvanud kollaste mändide väljaraiumisel ei takista enam miski varjutaluvamate puuliikide domineerimist. Sellisel viisil on levila loodeosas viimase 25 aasta jooksul kollane mänd välja tõrjutud umbes 2 miljoni ha suuruselt territooriumilt.<ref name="fed1" />

* [[Arizona]] ja [[New Mexico]] – ameerika haab, hall nulg, sinihall ebatsuuga, torkav kuusk, ''[[Quercus gambelli]]'', ''[[Pinus strobiformis]]'', [[kaljukadakas]] (''Juniperus scopulorum'') ja [[paksukooreline kadakas]] (''Juniperus deppeana'').<ref name="fed1" />

[[Jäneselised]] ja [[närilised]] toituvad kollase männi seemnetest kogu aasta jooksul. [[Urson]] toitub täiskasvanud kollase männi [[floeem]]ist, eelistades [[parasiit]]taimede poolt nõrgestatud puid. [[Ameerika punaorav]] (''Tamiasciurus hudsonicus'') ja oravaliik ''[[Sciurus aberti]]'' pesitsevad kollase männi metsades ja seemned on neile väga oluliseks toidutagavaraks. ''Sciurus aberti'' toitub ka kollase männi pungadest, võrsetest ja floeemist. Kahe oravaliigi kattumispiirkonnas tõrjub ''Sciurus aberti'' punaorava mägedes kõrgemale.<ref name="fed2.2" />

Lindudest toituvad kollase männi seemnetest [[välusidrik]] (''Junco hyemalis''), [[männi-karmiinleevike]] (''Carpodacus cassinii''), [[männisiisike]] (''Carduelis pinus''), [[ameerika suurnokk-vint]] (''Coccothraustes vespertinus''), [[ameerika maarästas]] (''Ixoreus naevius''), [[hallmänsak]] (''Nucifraga columbiana'') jt.<ref name="fed2.1" />

Hõredamad kollase männi metsad on rikkalikuks toidudallikaks hirvedele, kuid kollane mänd ise ei oma toiduhulgast eriti suurt osakaalu. Talvel moodustab ta [[valgesaba hirv]]e (''Odocoileus virginianus'') toidu kogusest ligi 2 %.<ref name="fed2.2" />

Puidu tähtsamad füüsikalis-mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:<ref name="wood">{{netiviide | URL = http://www.naturallywood.com/uploadedFiles/General/Wood_Products/Tree-Species-Ponderosa-Pine.pdf| Pealkiri = Ponderosa pine| Autor = | Failitüüp = PDF| Täpsustus = | Väljaanne = www.naturallywood.com| Aeg = | Koht = | Väljaandja = FPInnovations - Forintek| Kasutatud = 15.06.2010| Keel = inglise}}</ref>

|colspan="3" |* – niiskusesisaldus 12 %.

Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses, kuid on siiani üsna vähe levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunapiirkonnas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma –29...–34 ° C<ref>Francine J.name="hardiness" Bigras ja Stephen J. Colombo. ''Conifer Cold Hardiness'', Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN: 0-7923-6636-0.</ref>. Hästi põuda taluvatele kollastele mändidele tuleks valida valgusküllased ja kuivemad kasvukohad, kuna liigniiskust nad ei talu. Kuigi kollasel männil on pikad ja dekoratiivsed okkad, jääb tema võra meie kliimas küllaltki hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad [[Tallinna Botaanikaaed|Tallinna Botaanikaias]]. Samuti võib meil kollast mändi leida [[Tartu puukool]]is ja selle kõrval olevas [[puukooli park|pargis]], [[Emajõeäärne dendropark|Emajõeäärses dendropargis]] ja mujal.<ref name="okaspuud">[[Eino Laas]]. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004. </ref>

{{viited}}|allikad=