Saare-Lääne vaenus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P + siselink |
||
44. rida:
[[1532]]. aasta novembri alguses tungis koadjuutor Wilhelm umbes 50 mehega Läänemaale ja haaras selle kohaliku aadli kaasabil enda kätte. Juba enne seda, [[12. november|12. novembril]] oli ta kohaliku rüütelkonna ja toomkapiitli poolt valitud Saare-Lääne piiskopiks ning ta saatis oma saadikud ka paavsti juurde heakskiitu saama. Samuti püüdsid Wilhelmi-meelsed aadlikud enda kätte saada ka Kuressaaret, kuid sealne stiftifoogt [[Gotthard von Gilsen]] jäi Buxhoevedenile siiski truuks. Nõnda jagunes Saare-Lääne piiskopkond kaheks vaenutsevaks leeriks.
Wilhelmi aktsioon tuli täieliku ootamatusena mitte ainult Buxhoevedenile ja Liivimaa maaisandatele ning seisustele, vaid ka hertsog Albrechtile, kes sai sellest teada alles kaks nädalat hiljem. Plaani polnud Wilhelm pühendanud ka oma nõunikke [[Meinecke von Schierstedt]]i ja [[Wolfgang Loss]]i, kes Albrechti palgalistena olid koadjuutori peamisteks abimeesteks. Nood olid Wilhelmi äkilise tegutsemise ka hukka mõistnud, kuid Ungern oli suutnud Wilhelmi siiski enda soovide järgi tegutsema panna. Teistele Liivimaa maaisandatele Wilhelmi tegevus mõistagi ei meeldinud, eriti piiskopid asusid pea kohe pärast Läänemaa sündmusi Wilhelmi-vastast liitu looma. [[Liivi ordu maameister]] [[Wolter von Plettenberg]] oli aga äraootavamal seisukohal, sest oli selge, et Wilhelmi seljataga oli Läänemaa aadli toetus, lisaks võis ta loota ulatuslikule välisabile: lisaks vend Albrechtile võisid teda häda korral abistada nii [[Poola kuningas]]t onu [[Zygmunt I]], [[Taani kuningas]]t venna äi [[Frederik I]] kui ka lähisugulasest [[Brandenburgi kuurvürst]] [[Joachim I]]. Pealegi oli protestandist Wilhelmil ka Liivimaa luterlaste toetus, Riia reformatsioonimeelsed, eriti raesekretär ja [[sündik]] [[Johann Lohmüller]], aga ka mitmed teised, nägid temas Liivimaa tulevast ilmalikku valitsejat, esialgu aga luterlaste peamist kaitsjat ja edendajat. Seetõttu otsustas Plettenberg sõjalist konflikti Wilhelmiga vältida ning nõudis ka piiskoppidelt rahumeelset käitumist. Peapiiskop Schöning, kes oli ametlikult oma koadjuutori kaitsja, ei kiitnud tema vägivaldset tegevust aga heaks ning distantseeris end Wilhelmist.
Hertsog Albrecht, kes oli venna tormakuse ja isetegevuse peale küll pahane, asus siiski peagi temale toetust otsima. Edukaimaks osutus tema Taani-poliitika: kuningas Frederik I hoitatas liivimaalasi, eriti ordut, äärmiselt teravas toonis Wilhelmi vastu sõtta astumast, lubades vastasel juhul relvajõul Liivimaale tungida. Et Frederik oli just kodusõjas lõplikult alistanud oma vennapoja, endise kuninga [[Christian II]], olid tema relvajõud suured ja nii sise- kui ka välispoliitiline positsioon tugev. Ka Albrecht saatis ordule kirju, kus palus oma venna tegevust soosida ja ähvardas vastasel korral sõjaliste meetmetega. Sellises olukorras otsustas Plettenberg püüda Wilhelmiga lepitust otsida ning ta alustas temaga salajasi läbirääkimisi. Tõenäoliselt ei olnud nendest teadlikud isegi enamik ordukäsknikke, teistest Liivimaa poliitilistest jõududest rääkimata. Wilhelm, kelle positsioon Liivimaal oli ikkagi nõrk, otsustaski ordu pakkumise vastu võtta. [[1533]]. aasta [[1. aprill]]il, [[Liivimaa maapäev|maapäeva]] eel, sõlmiti [[Cēsis|Võnnus]] Plettenbergi, Wilhelmi ja Riia linna vahel [[Võnnu liit|liit]], millega osapooled kohustusid kaitsma protestantlust, loobuma Liivimaa-väliste jõudude abist ja mitte alustamast sõjategevust ilma teiste lepingupartenrite teadmiseta. See leping, ehkki Wilhelmile näiliselt soodne, välistas tegelikult konflikti laienemise ja andis Plettenbergile võimaluse Wilhelmi käitumist suunata ning piirata. Wilhelmit kohustati ka astuma Buxhoevedeniga läbirääkimistesse ning ordumeister ja Liivimaa piiskopid kutsuti konflikti lahendajateks. 1533. aasta varasuvel oli ülekaal korraks Wilhelmi käes, isegi peapiiskop soovitas Buxhoevedenil piiskopikohast kompensatsiooni vastu loobuda. Kuid too jäi enesele kindlaks ega loovutanud Saaremaad. Pealegi oli selleks ajaks selge, et paavst oli Buxhoevedeni juba eelmisel aastal piiskopiks kinnitanud ja see tugevdas tema positsioone märgatavalt.
| |||