|
'''Heydər Əlirza oğlu Əliyev''' [heid'är älirz'a ogl'u äl'ijev] (venepäraselt ''Geidar Alijev''; [[10. mai]] [[1923]] [[Naxçıvan]] – [[12. detsember]] [[2003]] [[Cleveland]] [[Ohio]]s) oli [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] ja [[Aserbaidžaan]]i poliitik.
AlijevƏliyev omandas omaenda väitel hariduse Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis ajaloolasena, olles enne sõda õppinud mõnda aega tehnoloogiainstituudis. Täna on dokumentaalselt tõestatud, et õppis [[Leningrad]]is julgeolekukoolides. Ta astus [[1945]] [[NLKP]] liikmeks, töötas Aserbaidžaani [[KGB]]-s alates [[1944]] ja tõusis [[1967]] selle juhiks. [[1969]]–[[1982]] oli ta [[Aserbaidžaani Kommunistlik Partei|Aserbaidžaani Kommunistliku Partei]] esimene sekretär, alates [[1976]] [[NLKP KK Poliitbüroo]] liikmekandidaat ja [[1982]]–[[1987]] liige. Ta oli [[Leonid Brežnev]]i ja [[Juri Andropov]]i soosik. [[Juri Andropov]] nimetas ta [[1982]] esimeseks asepeaministriks, kes vastutas kommmunikatsioonidekommunikatsioonide, kultuuri,- ja sotsiaalküsimuste eest.
TedaƏliyevit käsitleti ka1985. aastal võimaliku NLKP KK peasekretäri kandidaadina 1985 aastal. Pärast Əliyevi ülirasket infarkti 1987. aastal palus [[Mihhail Gorbatšov]] tal tagasi astuda, seda Poliitbüroo mõjuvõimsa liikme [[Jegor LigatšoviLigatšov]]i nõudmisel, midatagasi astuda. Nõudmist survestatitoetati "[[Pravda]]" artikkligaartikliga, kus AlijevitƏliyevit kritiseeriti [[korruptsioon]]i eest.
Əliyev1990. astusaasta kõigistjaanuaris kommunistlikusurus parteiNõukogude ametitest tagasiarmee [[1990Bakuu]]s protestiksveriselt sellemaha vastu,meeleavadused. etƏliyev nõukogudeastus armeeseepeale jaanuarisprotestiks demonstratsioonidtagasi [[Bakuu]]skõigist veriseltametitest mahaKommunistlikus surusparteis. Ta naasis kodusesse [[Nahhitševan]]i. Kuidja jubavaliti [[1991]]. valiti taaastal Nahhitševani autonoomse piirkonna ülemnõukogu esimeheks ja asutas. [[1992]]. aastal asutas ta [[Uus Aserbaidžaani Partei|Uue Aserbaidžaani Partei]]. [[30. august]]il 1991 kuulutas Aserbaidžaan end iseseisvaks, kuigi seda ei tunnustatud ametlikult enne, kui Nõukogude Liit lagunes. Olukord Aserbaidžaanis destabiliseerus, kunija riik jõudis kodusõja lävele.
[[1993]]. aasta juunis võttis isehakanud kolonel [[Suret Hüseynov]] ette sõjaväelise riigipöörde katse ja senine riigipea [[Əbülfəz Elçibəy]] kutsus Türgi soovitusel Bakuusse kogenud Əliyevi, kes seadusi rikkudes kiiruga Rahvusassamblee liikmeks ja esimeheks valiti. Elçibəy pages kodukülla ja Əliyev tõusis konstitutsioonikohaselt presidendi kohusetäitjaks. Ta tõstis Hüseynovi mõneks ajaks peaministriks ja korraldas referendumi, mis Elçibəyle umbusaldust avaldas. Sama aasta oktoobris valiti Əliyev 98,8-protsendilise toetusega riigi presidendiks (kaks vastaskandidaatideks lubatut olid avalikkusele tundmatud).
Teiseks ametiajaks valiti Əliyev presidendiks 1998. aasta oktoobris, opositsioon boikoteeris valimisi. Ei 1993. aasta ega 1998. aasta presidendivalimisi ei peeta vabadeks ega õiglasteks.
Әliyev ei tihendanud paljude üllatuseks sidemeid [[Venemaa]]ga kuigivõrd, ehkki liitus [[Venemaa]] meeleheaks 1993. aasta sügisel [[SRÜ]]-ga. Әliyev jätkas eelkäija ajal peaaegu finišisselõpule jõudnud läbirääkimisi Lääne naftatootjatega ja kauples välja soodsamagi kokkuleppe. Pärast "Sajandi Lepingu" sõlmimist üritati 1994. aastal taas relvastatud riigipööret, kuid Әliyev surus selle maha ja arvatavalt taas asjasse segatud Suret Hüseynov põgenes Venemaale. 1997. aastal, mil Aserbaidžaan sõlmis Venemaaga sõpruse ja koostöö lepingu ning kirjutas alla naftalepingu [[LUKoil]]iga, andis Venemaa Hüseynovi Aserbaidžaanile välja.
Әliyevi autoritaarse režiimi päevil edenes Aserbaidžaanis järk-järgult [[turumajandus]]. Әliyev ei suutnud lahendada [[Mägi-Karabahh]]i probleemi. 1993. aastal alanudjätkunud sõda [[Armeenia]]ga lõppes kiiresti hävingulüüasaamise, umbes 30 tuhande hukkunud aseriga ja kolmveerand miljoni aseri põgenikuga. Rahu- ega piirilepingut ei sõlmitud.
Әliyev kavatses presidendiks kandideerida ka 2003. aastal, kuid tema tervis ütles üles. [[15. oktoober|15. oktoobril]] peetud presidendivalimised võitis tema poeg [[İlham Әliyev|İlham]]. See oli esimene juhtum endise NSV Liidu territooriumil pärast NSV Liidu lagunemist, kus võim riigis isalt pojale üle läks. Ka neid valimisi kritiseerisid välisvaatlejad tugevalt.
| 