Fotograafia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

 

Dagerrotüübi leiutamine ja täiustamine pani aluse täiesti uutele tööstus- ja kunstiharudele. Üsna pea pärast leiutise teatavaks tegemist hakati avama mitmel pool maailmas [[fotostuudio]]id ja müüma fotomeeneid. Isegi pärast uute tehnikate avastamist jäi dagerrotüüp üsna populaarseks.

 

 

==Praktilisemate tehnikate leiutamine==

===Märgplaatmenetlus klaasil ja metallil – ambrotüüp ja ferrotüüp===

 

Niisiis oli tegemist küllaltki tülika protseduuriga, kuid hoolimata sellest jäi märgplaatmenetlus fotograafias populaarseks aastakümneteks, kuna seda ei patenteeritud ja foto hind oli varasemate tehnikatega võrreldes kuni kümme korda odavam. Samuti võimaldas märgplaatmenetlus isegi paarisekundilist säriaega ja alusplaadina erinevate materjalide kasutamist. Tehnika puuduseks oli aga selle ohtlikkus, kuna kolloodium ei olnud mitte ainult kergesti süttiv vaid ka äärmiselt plahvatusohtlik.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The collodion process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/collodio.htm }}</ref>

=====Ambrotüüp=====

Esimesena hakati märgplaatmenetlust rakendama klaasplaatidel ja sel viisil klaasile tekitatud fotot nimetatigi [[ambrotüüp|ambrotüübiks]]. Klaasile parema kujutise saamiseks tehti pilt alasäris ja seejärel pleegitati seda. Kuna säritamise käigus tekkis negatiivkujutis, siis kinnitati klaasplaadi taha must taust, mis oli enamasti samet või lihtsalt mingi lakitud pind. Ambrotüübid olid üsna sarnased dagerrotüüpidele, ent neid sai vaadata iga nurga alt ja õiget pidi, mitte ainult peegelpildis.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The ambrotype process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/ambrotyp.htm }}</ref>

=====Ferrotüüp=====

Märgplaatmenetlus võimaldas kujutisi salvestada väga erinevatele materjalidele ja üsna levinud oli piltide tegemine metallplaadile. Pildi tegemise protsess ise oli sarnane ambrotüübi valmistamisele, lisaks oli vajalik ainult metallist plaat mustaks värvida. Kujutis tekkis sarnaselt dagerrotüübile peegelpildis. Tuntud ka kui ''melainotype'' ja ''tintype'', tegi [[ferrotüüp]] fotograafia kättesaadavaks väga suurele hulgale inimestele ja eriti levinud oli tehnika Ameerika Ühendriikides. Selle põhjuseks oli protsessi lihtsus, kiirus ja odavus, mistõttu pea igaüks võis lubada endale pildi tegemist või lausa oma fotoäri alustamist. Võrreldes teiste meediumitega oli ferrotüüp oluliselt vastupidavam, mis võimaldas fotosid ka posti teel saata. Kuigi 1880-ndatel võeti kasutusele uuemad meetodid, siis ferrotüübid jäid teatud määral levinuks isegi möödunud sajandi teise pooleni.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The tintype process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/tintype.htm }}</ref>

===Kvaliteetne foto paberil – albumiinpilt===

Nagu eelpool mainitud, siis Talboti välja töötatud meetod kujutise paberile salvestamiseks ei andnud rahuldavat pildikvaliteeti ega ka piisavalt kiiret säriaega. Seetõttu on loomulik, et pärast läbipaistva klaasnegatiivi leiutamist hakati otsima võimalusi pildi kopeerimiseks ambrotüübilt paberile. Töötav meetod tehti avalikuks 1850. aastal. Paberi valgustundlikuks muutmiseks kaeti see munavalge ja ammooniumkloriidi seguga, mis võimaldas sellele kinnitada valgustundliku hõbejodiidi kihti seda hõbenitraadilahuses hoides. Üsna pea alustati taolise paberi tööstuslikku tootmist ja näiteks üks tehas Dresdenis kasutas päevas lausa 60 000 munavalget. Albumiinpaberile saadi ambrotüübil olev kujutis kontaktkopeerimise teel. Kuna kujutis kopeeriti erinevalt kalotüübist klaasnegatiivilt paberi peale, mitte ühelt paberile teise sees olevale soolalahusele, siis olid albumiinpildid väga hea kvaliteediga. Seda parandas veelgi paberi läikiv pind, mille andis munavalge. Fotod albumiinpaberil kleebiti [[kartong]]alustele, et vältida pildi servade kaardu tõmbumist.

=====Stereopildid=====

 

Kuna esimeste stereoskoopidega praktiseerides ilmnes, et nii klaas kui ka metall tekitavad liiga palju peegeldusi, siis võeti stereofotograafia jaoks kasutusele [[albumiinpaber]]. Fotode tegemisteks ja vaatamiseks ehitati spetsiaalsed aparaadid. Stereofotograafia kõrgajaks oli terve 19. sajandi teine pool. Fotosid tehti nii looduskaunitest paikadest kui põnevatest vaatamisväärsustest, neid koguti ja vahetati ning stereopildid olid oma mitmekesisuse tõttu nii meelelahutuslikud kui ka harivad.

=====''Cartes de visite'' ehk visiitfotod=====

Albumiinpaberi leiutamine muutis fotod senisest odavamaks ja võimaldas neid lihtsalt lõigata, mistõttu sai neid üsna odavalt toota ja müüa ka lihtrahvale, kes seni olid fotograafiast kõrvale jäänud. Sellest võimalusest haaras kinni prantsuse fotograaf [[André Adolphe Eugéne Disdéri]], kes 1854. aastal patenteeris [[visiitfoto]]. Tegemist oli visiitkaardist veidi suurema (10x6 cm) kartongalusele kleebitud [[portreefoto]]ga. Nende populaarsus sai alguse 1859. aastal, kui Itaaliasse teel olnud [[Napoleon III]] peatas oma armee ja astus väidetavalt sisse Disdéri fotostuudiosse ning lasi endast portree teha. Sellest algas tõeline fotopalavik, mille peamiseks põhjuseks oli visiitfotode hind. Kasutati aparaate, mis võimaldasid kiirelt ühele klaasplaadile teha mitu erinevat fotot ja siis neid hiljem mitmeks lõigata. Seetõttu olid visiitfotod mugavalt väiksed ja populaarseks sai nende kogumine, eriti hinnalised olid näiteks kuninglikku perekonda kujutavad pildid.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=Carte-de-visite photography |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/cart-de-.htm }}</ref> Disdéri hakkas fotode tagakülgi enda nime, aadressi ja saavutustega illustreerima ning üsna pea muutsid ka teised fotograafid enda fotode tagakülgi isikupärasemateks. Visiitfotode kõrgaeg kestis umbes 15 aastat, pärast seda asendusid need veidi suuremate (15x10 cm) [[kabinetfoto]]dega.

===Kuivplaatmenetlus===

Märgplaatmenetlus tähendas fotograafias pöördepunkti, kuna see muutis fotod kättesaadavaks väga paljudele inimestele. Sellegipoolest polnud tegemist täiusliku meetodiga, peamiselt seetõttu, et plaadi märjana hoidmine kogu pildi tegemise protsessi jooksul oli küllaltki tülikas. Paarikümne aasta jooksul üritati leida moodust, kuidas [[emulsioon]]i vähemalt paar päeva niiskena hoida. Katsetati mitmete niiskustimavate ainetega nagu näiteks mesi, [[tanniin]], suhkur, tee, kohv, õlu, vaarikasiirup ja naljatades on seda aega fotoajaloos nimetatud ka „kulinaarseks perioodiks“. Soovitud tulemust aga ei saavutatud ja nii jõuti järeldusele, et tuleb leida vahend, mis seob emulsiooni nii, et plaati on võimalik säritada ka kuivana.<ref name=Gelatin> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The introduction of gelatin |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/gelatin.htm }}</ref>

 

Kuivplaatmenetlus ei saanud kohe populaarseks, kuna puudus vajalik tehnoloogia nende plaatide hulgitootmiseks. Selle vea parandas Ameerika Ühendriikidest pärit [[George Eastman]], kes täiustas kuivplaate ja leiutas masina nende standardse kvaliteediga hulgitootmiseks. Aastal 1880 sai ta oma leiutisele patendi ja alustas plaatide tootmist, asutades järgmisel aastal ettevõtte nimega [[Eastman Dry Plate Company]]. Äri õitses ja pildistamine muutus populaarseks huvialaks.

=====Rullfilm=====

George Eastman ei piirdunud aga kuivplaatide tootmisega. Selleks, et muuta pildistamist veelgi mugavaks, pidas ta vajalikuks asendada pidevat vahetamist nõudvad klaasplaadid paindlikuma paberil põhineva [[film]]iga. Niiskust nõudva kolloodiumiga seda teha ei saanud, küll aga muutus see võimalikuks pärast želatiini kasutusele võtmist. Katsetuste tulemuseks oli 1885. aastal leiutatud [[rullfilm]], mille valgustundlik kiht ei olnud enam paberil, nagu aasta varem valmistatud filmil, vaid želatiinkihil, mille sai pärast säritamist paberilt eemaldada. Aastal 1889 asendati alusmaterjal juba nitrotselluloosil põhineva [[plastik]]uga (tselluloidfilm), mis oli küll väga tuleohtlik. Sellise filmi kasutamiseks hakkas Eastmani ettevõte (alates 1892 [[Eastman Kodak Company]]) tootma rullfilmiga varustatud kassette, mida sai kinnitada plaatkaamerate taha, ent juba aastal 1888 ilmus müügile esimene rullfilmi kasutav kaamera „Kodak“. George Eastmani leiutatud rullfilmil põhines suurel määral kogu järgnev analoogse foto- ja filmitehnika areng.

 

Rullfilmi leiutamisega 19. sajandi lõpus sai läbi aktiivne fotograafia avastamise ja leiutamise periood, kuna antud tehnika ja pildistamise protsess on põhimõtteliste muudatusteta kasutusel veel tänapäevalgi. Edasised arengud filmifotograafias seisnesid peamiselt filmi säritamise ehk siis fotokaamerate täiustamises.

===Värvifilm===

 

Suurema hoo sai värvifotograafia areng sisse siiski 20. sajandi alguses. Aastal 1906 hakati tootma must-valget [[pankromaatiline|pankromaatilist]] filmi, mis erinevalt Maxwelli kasutatud emulsioonist suutis salvestada kõik [[värvispekter|värvispektri]] värvid ja võimaldas nii ülal kirjeldatud meetodil probleemideta värvilisi pilte teha.<ref name=Colour/> Esimese praktilise tehnika leiutasid aga kuulsad vendadest filmimehed [[Auguste Lumiére|Auguste]] ja [[Louis Lumiére]] 1907. aastal. Klaasplaat kaeti värvitud tärkliseterade ja musta tolmuga, mis vastavalt filtreerisid põhivärvid ja tõkestasid filtreerimata valguse. Selle peale asetati õhuke kiht pankromaatilist filmi ja pärast säritamist saadi [[positiiv|positiiv]]kujutis. Seda kujutist oli võimalik vaadelda siiski vaid läbi valguse ja nii tehtud fotod olid tihti üsna tumedad, mistõttu jätkati paremate tehnikate otsimist.

Esimeste fotode tegemisel kasutasid nii Niépce kui ka Talbot ja Daguerre üsna lihtsat ''camera obscurat'', mis ei erinenud kuigi palju [[Johann Zahn]]i 16. sajandil kavandatud mudelist. Tavalisest ''camera obscurast'' erinesid esimesed kaamerad selle poolest, et üks karbi pool pandi teise poole sees edasi-tagasi liikuma nii, et kaugust ühes pooles asuva objektiivi ja teisel poolel oleva fotoplaadi vahel sai muuta. See võimaldas kujutist teravustada. Taolised kaamerad olid levinud 1850-ndatel ja 1860-ndatel aastatel, seega ka pärast praktilisemate fototehnikate leiutamist ja neid kasutati isegi veel [[kuivplaat]]idega. Vahetust vajas vaid kassett, mis muutus vastavalt fotoplaadi arengule. Lisaks tavalistele kahest teineteise suhtes liikuvast puitosast koosnevatele kaameratele ehitati neid ka päris mitmest kastist koosnevatena.<ref name=Camera> {{Cite web |title=Camera |url=http://www.notesonphotographs.org/index.php?title=Camera }}</ref>

 

 

Fotograafia algusaastatel olid suureks probleemiks pikad [[säriaeg|säriajad]], kuna isegi esimeste dagerrotüüpide säritamiseks kulus pool tundi ja liikuvate objektide pildistamine polnud niimoodi võimalik. Aastal 1840 hakkas [[Alphonse Giroux]] valmistama maailma esimesi dagerrotüüp-kaameraid, mis olid varustatud Chevalier’i objektiividega ja mille [[ava]] oli varasema ƒ17 asemel ƒ14. See oli siiski liiga väike edasiminek, et võimaldada isegi veerand tunni pikkust säritust. Probleemi lahendas matemaatikaprofessor [[Josef Max Petzval]], kes koostöös [[Voigtländer]]i optikafirmaga lõi omanimelise objektiivi, mille valgusjõuks oli ƒ3,6. Olles 16 korda kiirem kui varasemad objektiivid, lühendas see säriaega vähem kui minutini ja Petzvali objektiiv jäi tervelt pooleks sajandiks ületamatuks. Väärib märkimist, et seda objektiivi kasutati esmakordselt kõige esimeses üleni metallist valmistatud kaameras, mille tootjaks oli teleskoopide ehitamisega tegelev Voigtländer, sellest tulenevalt meenutas aparaat ka välimuselt teleskoopi.

 

Nii kaua, kui fotoplaati tuli säritada vähemalt mitu sekundit, oli see üsna lihtne. Fotograaf nägi [[mattklaas]]ilt pildistamisobjekti ja muutis plaatide vahelist kaugust nii, et kujutis oleks terav. Kui fookus oli paigas, asendati mattklaas kassetiga, milles oli valgustundlik plaat. Seejärel võeti kassetilt ära plaati valguse eest kaitsev vahetükk ja tunde järgi säritamiseks eemaldati [[objektiiv]]i eest sobivaks ajaks kate. Selline säritamine oli võimalik nii kaua, kui 1878. aastal võeti kasutusele kuivplaatmenetlus, mille tulemuseks olid oluliselt valgustundlikumad plaadid. Selleks, et kõigest murdosa sekundiks plaadile kujutis paljastada, ei piisanud käsitsi katte eemaldamisest ja tagasi panemisest. Lahenduseks oli mehhaaniline [[katik]]. Esimesed katikud oli küllaltki lihtsad, näiteks [[giljotiinkatik]] oli plaat, mille sees olev auk säritamiseks kiiresti objektiivi eest läbi libistati. Taolistel katikutel võis olla ka muudetav ava. Teise tüübi moodustasid hilisemad [[lehtkatik]]ud, mis koosnesid säritamise ajaks lahknevatest plaadikestest.

=====Eriotstarbelised kaamerad=====

Üsna pea pärast fotograafia leiutamist hakati uue tehnika piire kompama. Tavaline ''camera obscurat'' meenutav aparaat oli küllaltki piiratud võimalustega ja erinevate tulemuste saavutamiseks ehitati igasuguseid kaameraid, millest mõningaid märkimisväärsemaid käsitlevad järgnevad lõigud.

 

 

Fotode tegemine fotoplaatidele oli üsna kulukas ja plaadi vahetamine aeganõudev. Need probleemid lahendati kaameraga, mis omas mitut objektiivi. Esimese mitme objektiiviga kaamera leiutas Disdéri, kes kasutas seda odavate visiitfotode tegemiseks. Sellise aparaadiga suudeti lõpuks ühele plaadile teha 12 võtet, kusjuures erinevate fookuskaugustega objektiivid võimaldasid teha iga võtte erineva suurendusega. Mitut objektiiv kasutasid ka veidi hilisemad kiire säriajaga kaamerad, mis tegid järjest mitu fotot. Üksteise järel tehtud [[seeriavõte|seeriavõtted]] võimaldasid esmakordselt vaadelda fotodel nii loomade kui ka inimeste liikumist, kuigi selle jaoks kasutati ka pöörleva fotoplaadiga kaameraid.

 

Enamike vanemate kaameratega osutus raskeks maastiku- ja linnavaadete pildistamine, kuna 19. sajandil olid vähe levinud objektiivid, mille vaatenurk ületas 40° nurka. Ainus võimalus [[panoraam|panoraamvaadete]] jäädvustamiseks oli mitu fotot omavahel ühendada. Aastal 1844 ehitas prantslane [[Friedrich von Martens]] aga kaamera, millega sai salvestada 150° vaatenurgaga fotosid. Lahenduseks ei olnud mitte väiksema fookuskaugusega objektiiv, vaid objektiivi liigutamine. Kaardus plaadile, mille suurus oli umbes 13x44 cm, salvestati kujutis nii, et objektiivi keerutati. Kogu fotot ei säritatud mitte hetkega, vaid järjest ühest fotoplaadi otsast teise. Hiljem kasutati sarnast kaamerat ka grupipiltide tegemiseks.

===Kastkaamerad===

Hoolimata lõõtsa kasutusele võtmisest olid kasti-taolised kaamerad populaarsed veel ka 20. sajandi alguses. Nagu nimigi ütleb, oli tegemist nelinurksete kastidega, mille ühes otsas oli objektiiv. Erinevalt kõige esimestest fotokaameratest ei koosnenud 20. sajandi alguses kasutatavad [[kastkaamera]]d aga kahest osast, mida tuli fokusserimiseks üksteise suhtes liigutada. Selle asemel pandi neile külge lühikese fookuskaugusega objektiivid, mis ei vajanud üldse kujutise teravustamist, kuna fookuses olid kõik rohkem kui paari meetri kaugusel asuvad objektid.

 

Kastkaamerate levikut ja üldse suuremat huvi fotograafia vastu põhjustaski [[George Eastman]]i leiutatud rullfim ja selle kasutamiseks mõeldud lihtsad kaamerad. Üsna kiiresti pärast rullfilmi leiutamist ilmus aastal 1888 müügile esimene Eastmani leiutatud filmi kasutav kaamera „[[Kodak]]“. Aparaat tegi filmile ümaraid 6 cm läbimõõduga pilte, kusjuures ühes rullis oli piisavalt filmi 100 võtte jaoks. Kuigi esialgu töötas kaamera probleemide vältimiseks põhimõttel “You Press the Button, We Do the Rest” („Sina vajutad nuppu, meie teeme ülejäänud“), mis tähendas, et ilmutamiseks tuli aparaat saata vabrikusse, siis pärast tselluloidfilmi leiutamist võis filmi ise poest osta ja ka ilmutada. Aastal 1900 hakati müüma kuuekaadrilist Eastmani ettevõtte toodetud lastele mõeldud kaamerat „[[Brownie]]“, mille hinnaks oli vaid 1 dollar. Õige pea hakkasid lihtsaid kastkaameraid pakkuma ka teised tootjad ja kõik see muutis fotograafiaga tegelemise kättesaadavaks paljudele inimestele.

=====Kompaktsed kaamerad=====

 

Selliste kompaktsete kaamerate ja üleüldse fotograafia arengusse tõid suure muutuse [[Oskar Barnack]]i leiutatud ja Ernst Leitz II rahastatud kaamera „[[Leica]]“. See 1925. aastal müügile ilmunud aparaat polnud küll esimene ja kõige väiksem kaamera, mis kasutas 35mm filmi, kuid eriliseks tegi selle hoopis konstruktsioon ja kasutamise mugavus. Ühe nupuga oli võimalik vinnastada [[katik]] ja film kaadri võrra edasi kerida, mis muutis pildistamise äärmiselt kiireks ja lihtsaks. Kui varem võttis iga võtte tegemine paratamatult aega, siis „Leica“ muutis oma lihtsusega kogu suhtumist fotograafiasse. Uuendused toimusid ka fototööstuses, kuna sihiks seati väikestelt negatiividelt suurte fotode tegemine, mis tähendas aga paremat kvaliteeti. „Leica“ oli ka esimene aparaat, mis kasutas vahetatavaid objektiive ja kaugusmõõdikut teravustamiseks. Sel põhjusel peeti „Leicat“ pikka aega fotograafias kvaliteedi ja kalliduse sünonüümiks.

===Klappkaamerad===

Kõik kaameratootjad ei läinud siiski kaasa lihtsate kastkaameratega ja lõõtsaga varustatud aparaadid jäid endiselt populaarseks. Sellegipoolest hakati rõhku panema aparaadi mõõtmete vähendamisele. Kuna fotoaparaadi välismõõtmed sõltusid eelkõige kasutatava negatiivi suurusest, siis ei olnud võimalik kaamerat tagant poolt kokku suruda. Küll aga sai lõõtsa abil vähendada negatiivi ja objektiivi vahelist kaugust. Kui 35 mm (3,6x2,4 cm) filmi sai niisama kompaktsesse keresse paigutada, siis levinud 9x12 cm formaadi jaoks tuli objektiiv pildistamiseks oluliselt kaugemale viia. Nii jõutigi üsna kurioosse välimusega lapiku kaamerani, millest oli lõõtsa abil pildistamise ajaks võimalik objektiiv välja tõmmata. Objektiiv suleti keresse klapi abil, sellest ka nimetus [[klappkaamera]]. Klapp võis avaneda otse aparaadist välja tulles või siis ukse kombel kas ühes osas ühele küljele või kahes osas kahele poole.

 

Lõõtsaga klappkaamerad ilmusid 19. sajandi lõpus koos [[rullfilm]]i leiutamisega. Kõige esimesed ja levinumad taolised kaamerad olidki „Eastman Kodak Company“ toodetud. Klappkaamera erines teistest selle poolest, et võimaldas küllaltki kompaktse kerega teha suureformaadilisi kaadreid. Selle ehitus ei võimaldanud aga pildiotsijat optiliselt objektiiviga siduda, mistõttu teravustamine polnud kuigi täpne ja nähtav kujutis erines peaaegu alati mingil määral sellest, mis tegelikult filmile jäädvustati. Klappkaamerad olid laialdaselt kasutuses kuni 1960-ndate aastateni.

===Peegelkaamerad===

[[Peegelkaamera]]tes antakse objektiivi tekitatud kujutis 45° nurga all asuva peegli abil edasi enamasti kaamera peal asuvale mattklaasile. Peeglit kasutati mõningates fotokaamerates juba fotograafia esimestel aastatel eelkõige eesmärgiga läbi objektiivi valet pidi keeratud kujutis õigeks muuta, mis oli oluline näiteks teksti jäädvustamisel.<ref> {{Cite web |title=Mirror |url=http://www.notesonphotographs.org/index.php?title=Mirror }}</ref> Peegelkaameratele lisati peegel aga hoopis selleks, et fotosid oleks võimalik teha ilma iga võtte järel mattklaasi ja fotoplaati vahetamata. Eriti oluliseks sai see rullfilmi kasutusele võtmisel, kuna siis muutus negatiivi eemaldamine iga kaadri jaoks mugavatel ja väikestel kaameratel mõeldamatuks. Ainsaks võimaluseks näha täpselt jäädvustatavat kujutist sai peegli kasutamine. Peegelkaameraid võib jagada kahe tüübi vahel.

=====SLR-tüüpi peegelkaamerad=====

Veidi vanemad on peegelkaamerad, millel kasutatakse nii kadreerimiseks kui ka kujutise tekitamiseks ühte ja sama objektiivi, sellest ka nimetus [[SLR]] (''single lens reflex''). Objektiiv asub küll otse negatiivi vastas, ent nende vahel on 45° nurga all asuv peegel. See viib objektiivist paistva kujutise kaamera peal asuvale mattklaasile, mille abil on võimalik pilti kadreerida. Negatiivi säritamise ajaks liigub peegel üles ja tekitab niimoodi kujutise hoopis negatiivile. See tähendas pildistamisel küll mõningast viivitust ja müra, ent näitas kadreerimisel kõige täpsemini jäädvustatavat kujutist.

 

=====TLR-tüüpi peegelkaamerad=====

 

Esimene TLR-tüüpi peegelkaamera valmistati aastal 1880 ja paari kümnendi jooksul järgnesid veel mõned, kuid peamiselt ebamugava vertikaalselt pikliku kaadriformaadi tõttu vaibus huvi nende vastu üsna kiiresti. 1920-ndatel aastatel võeti seda tüüpi kaameratel kasutusele 6x6 cm [[ruutformaat]] ja sajandi keskpaigas oli tegemist ühe populaarseima kaameratüübiga, mis tõenäoliselt just oma lihtsusega pani aluse paljude riikide kaameratööstusele.

 

 

[[Kategooria:Fotograafia]]