''Pimedas[[Karolingid|Karolingide keskajas''renessansi]] järgses madalseisus paistab Eriugena töö eriti silma. Ta töötas ajastul, kui nii filosoofia kui teoloogia olid langenud tõsisesse madalseisu,aga suutis sellegipoolest arendada välja vägagi geniaalse teoloogia.- Mitmesajamitmesaja-aastase pimeda perioodi vältel ei olnud Eriugenale vastast ei teoloogias ega filosoofias. Ajastu "pimedust" iseloomustab ka see, et kaasaegse kiriku silmis olid ta tööd ketserlikud.
Eriugena töö erineb oma mõtiskluste vabaduse poolest, ja julguse poolest, millega ta töötab välja oma loogilise, dialektilise süsteemi universumist. TaSeda onsaab pidada vahelüliks varasema platonistlikuneoplatonistliku filosoofia ja hilisema, skolastika vahel. TemaEriugena jaoks ei ole filosoofia teoloogia alluvusesteenistuses, vaid ta uskusoli seisukohal, et filosoofia ja teoloogia vahel ei ole põhimõttelist erinevust. Eriugena jaoks on filosoofia või mõistus primaarne, religiooni autoriteet on aga sekundaarne, esimesest tuletatud. <sup>[[(viide puudu)]] </sup>
Tema mõju oli on küll suurem müstikute kui filosoofide seas, aga siiski taaselustus tänu temale mõneks ajaks filosoofiline mõtlemine, mis oli olnud magavas seisundis Lääne-Euroopas pärast Boethiuse surma.
Eriugena tööd taasavastati 1680. aastatel, veidi pärast Spinoza surma ta teosed ka avaldati. Panteistlikus/Deistlikusdeistlikus filosoofias oli Eriugena jõudnud kaugemale kui enamik valgustuslikke filosoofe 17. sajandil.
