Galvanomeeter: erinevus redaktsioonide vahel

Tänapäeval enim levinud galvanomeeter(d'Arsonvali galvanomeeter) koosneb kergest traatpoolist, kahe lihvitud poolusega püsimagnetist ja skaalast. Pool, mis elektrivoolu olemasolul pöördub püsimagneti kahe pooluse vahel, on valmistatud kergest vasktraadist või kullaribast, mille laius jääb alla 0,2mm ja paksus on mitte rohkem kui 0,025mm. Pooli külge on kinnitatud väike peegel,mis käitub optilise osutina, peegeldades valguskiirt fikseeritud skaalale. Lisaks on veel pooli külge kinnitatud vedru, mis voolu puudumisel hoiab peeglit ja pooli 0 nulltasakaaluasendistasakaaluasendis ning samuti pärast pooli läbiva voolu katkemist taastab nullasendi.

Esimesed galvanomeetrid(tangent galvanomeeterid) olid ehitatud fikseeritud, voolu juhtivast traatmähisest või –raamist, mille sisemuses paiknes vabalt pöörduv magnetnõel.Tangents galvanomeetritel oli aga kaks puudust . Esiteks nende toimimine põhines Maa magnetväljal ja seetõttu tulid nad kasutamiseks asetada nii, et magnetnõela 0 asendtasakaaluasend paikneks Maa magnetvälja jõujoontega paraleelselt. See oli vajalik selleks, et nõel pöörduks Maa magnetvälja jõu mõjul tagasi oma nulltasakaalu asendisse niipea, kui elektrivool juhis katkeb. Teine puudus seisnes selles, et nad olid mõjutatavad läheduses paiknevatest magnetitest või rauast kehadest. Seetõttu polnud nõela kõrvalekaldumine nullasendist lineaarses sõltuvuses voolutugevusega juhis. Hilisemates galvanomeetrites (d'Arsonvali galvanomeetrid) on need kaks puudust puudused likviteeritud. Nimelt asetati pool fikseeritud magnetpooluste vahele, mis tekitavad püsivalt stabiilse magnetvälja.