|
[[Pilt:Anna Haava, 19.saj.jpg|thumb|Anna Haava]]
{{kopipeist|allikas=http://www.kirmus.ee/erni/autor/haav_b.html}}
'''Anna Haava''' (noorpõlves kodanikunimi [[Anna Rosalie Espenstein]], 1939. aastani Haavakivvi, hiljem Haavakivi [[15. oktoober|15./3. oktoober]] [[1864]] [[Kodavere kihelkond]], [[Pala vald]], [[Haavakivi veskitalu]] – [[13. märts]] [[1957]] [[Tartu]]) oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija.
9. eluaastani jäi Anna maailmaks vana üksik talu oma võimsa looduse ja suure kogukonnaga. Mõis eraldas Haavakivi põlistalust kaks väiksemat kohta ja veski pärisid lähisugulased, jäi ta siiski "suureks asemeks" - siin peeti suurearvulist karja ja kasvatati kuni kümmet hobust. 1869. aastal osteti Haavakivi talu päriseks, makstes selle eest 700 rubla. Tööjõuks olid kodakondsed. Peavarju pakuti sugulastele ja võõrastelegi.
Tema loomeperiood kestis varajasest noorusest hilise eani, oma loomingu tippteosed kirjutas Anna Haava 19. sajandi lõpu venestusaja tingimustes. Haava õppis Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga, viibis raviasutustes Saksamaal (1892-1894), töötas koduõpetaja ja halastusõena Peterburis ja mujal Venemaal (1894-1899), sajandivahetusel majapidajannana venna juures Haavakivil. Pärast haigust asus elama Tartusse (1909), kuhu jäi elu lõpuni.
Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886, raamatutena alates 1888-1897 lihtsa pealkirja all "Luuletused" (I - III), lisaks mitmed kordustrükid. Järgnesid luuleraamatud "Lained" (1906) ja "Ristlainetes" (1910). Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna Haava armastuse ja looduselamuse oskusliku põimimisega. 1920. aastatel ilmus Anna Haava kogu "Meie päevist" (1920), milles avalduvad ühiskonnakriitilised toonid ning kogumik "Anna Haava luuletuskogu" (1924). Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu, sh. lapsepõlve miljööd kujutava "Väikesed pildid Eestist" (1911), koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus. Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema, isegi sotsiaalse temaatika ja rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti). Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari.
Aastal [[1996]] ilmus Anna Haava valikkogu "Laulan oma eesti laulu" ([[Eesti Raamat|ER]], [[Tallinn]], 384 lk; lk 371–379 koostaja [[Silvia Nagelmaa]] järelsõna "Aktsente Anna Haava luulest").
|
