Novum Organum: erinevus redaktsioonide vahel

Ja filosoofiate halbade autoriteetide kohta, mis põhinevad kas tavalistel mõistetel, või vähestel eksperimentidel, või ebausul, on juba öeldud. Edasi tuleb rääkida mõtiskluste vigasest ainest, eriti loodusfilosoofias. Nimelt rikub inimaru nende asjade nägemine, mida tehakse [[mehhaanika|mehhaanilistes]] kunstides, kus kehad muutuvad enamasti liitmiste ja lahutamiste läbi; nii et ta mõtleb, et midagi sarnast leiab aset ka looduses üldse. Siit tuleb see elementide väljamõeldis, ja see väljamõeldis, et looduslikud kehad moodustuvad nende kokkusaamisel. Jällegi, kui inimene kaeb looduse vabadust, satub ta asjade, [[elukad|elukate]], [[taimed]]e, [[mineraal]]ide liikidele; sealt libiseb ta hõlpsasti sellisesse mõtlemisse, et ta arvab, et looduses on mingid asjade algsed vormid, mida loodus kavatseb esile tuua: järeldades, et ka ülejäänud mitmekesisus tuleneb looduse toimimise takistustest ja kõrvalekalletest, või eri liikide kokkupõrkest, ja ühe liigi ümberistutamisest teise. Ja esimene mõtlemine on meile sünnitanud elementaarsed esimesed kvaliteedid, teine [[varjatud omadused]] ja [[spetsiifilised võimed]]; mis mõlemad kuuluvad mõtiskluste tühjade otseteede hulka, milles vaim puhkab ning pöördub tõelisematest asjadest ära. Aga meedikud näitavad paremat tööd asjade teistes kvaliteetides ja tegevustes, tõmbumises, tõukumises, hõrenemises, tihenemises, laienemises, kokkutõmbumises, ja taolises; ja kui nad nende kahe (mis ma ütlesin) otseteega (nimelt elementaarsete kvaliteetide ja spetsiifiliste võimetega) ei rikuks neid teisi (mida nad on õigesti märganud), taandades need esimestele kvaliteetidele ning nende subtiilsetele ja ühismõõduta segudele, või viimata neid suurema ja hoolsama vaatlusega välja kolmandate ja neljandate kvaliteetideni, vaid katkestades mõtiskluse ebakohasel ajal, jõuaksid nad palju paremini edasi. Ja niisuguseid võimeid (ma ei ütle neidsamu, vaid sarnaseid) ei tule otsida mitte ainult inimkeha ravivahendites; vaid ka teiste looduslike kehade muutumistes.

 

 

Aga seda kõrvale jättes; kui keegi vaatleks (näiteks), et kehades on püüdlus kokkupuutele üksteisega kokkupuutele, et neile ei saaks osa looduse ühtsuse eraldamine ja lahutamine, nii et tekiks tühjus: või kui keegi ütleb, et kehades on püüdlus tagasi minna oma loomulikku mõõtmesse või ulatusse, nii et kui nad sellest üle või alla kokku surutakse või laiali kistakse, siis nad kavatsevad kohe taastuda ja tagasi minna oma vanasse sfääri ja paigutusse: või kui keegi ütleb, et kehades on püüdlus koguneda endaga üheloomulise massiks, nimelt tihedatel maa ringi poole, hõredatel taeva ääre poole: siis see ja taoline on tõesti liikumiste füüsikalised sood. Aga need teised on selgelt loogilised ja skolastilised, nagu nende võrdlusest ilmsesti selgub.