|
Nooruses avaldas Kivikas oma teoseid ka [[pseudonüüm]]ide '''A. Pedajas''' ja '''Mart Karus''' all.
==Elulugu==
===Lapsepõlv ja noorus===
Albert Kivikas sündis [[Viljandimaa]]l Suure-Jaani alevikus (Suure-Jaani koguduse sünnimeetrikas on tema sünnikohaks märgitud "Taevere, Valula" – praegune Suure-Jaani – ja sulgudes "Vastemõisa [mõisapiirkond], Härma talu") [[kangur]] Anu Kivika pojana. Perekond kolis sageli – vahepeal elati [[Olustvere]] mõisas, kus ema töötas krahv [[Fersen]]i juures, seejärel [[Särru]] moonamajas, [[Kildu]] külas kohaliku sepa ja [[Vaalamäe]] külas sugulaste juures.
Kivika koolitee sai alguse [[1907]]. aasta sügisel [[Reegoldi vallakool]]is, kus õppeaeg kestis kaks aastat. Sealt suundus ta [[1909]] [[Vastemõisa ministeeriumikool|Vastemõisa kaheklassilisse ministeeriumikooli]], mis asus tema toonases elukohas Kildu külas. Kui Albert [[1913]] ministeeriumikooli lõpetas, kolisid nad emaga [[Viljandi]] eeslinna [[Kantreküla]]sse teise sugulase juurde.
[[1914]] üritas Kivikas pääseda [[Viljandi linnakool]]i, kuid teise klassi eksamitele ei lastud teda piirvanuse ületamise tõttu ja kolmanda klassi jaoks ei olnud tema teadmised piisavad. Nii astus tulevane kirjanik hoopis [[Andres Kamseni kaubanduskool]]i, mis oli äsja [[Valga]]st Viljandisse ümber asunud. Koolis osales ta ajakirja [[Lõõmav Tõlvik]] toimetamisel.
Aastal [[1916]] kuulus Albert Kivikas oma vanuse tõttu [[mobilisatsioon|mobiliseerimisele]], mis oleks tähendanud sattumist [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] keerisesse. Riiklikud koolid võisid oma õpilastele taotleda ajapikendust sõjaväeteenistusse astumisel ja seetõttu lahkus ta Kamseni erakoolist ning sooritas edukalt sisseastumiseksamid [[Tartu kommertskool]]is. Selles koolis töötasid ka mitmed silmapaistvad eesti haridustegelased. Kivikas õppis seal [[eesti keel|eesti]] ja [[prantsuse keel]]t [[Johannes Aavik]]u käe all, koolidirektoriks oli aga tulevane haridusminister [[Harald Laksberg]].
===Vabadussõda===
Pärast [[Tartu]] langemist [[Punaarmee]] kätte [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõjas]] lahkus Albert Kivikas [[22. detsember|22. detsembril]] [[1918]] linnast ja suundus tagasi koju Viljandisse. Kohale jõudes liitus ta samuti Viljandisse ümber asunud Tartu vabatahtliku koolipoiste pataljoniga, mille ülemaks oli tulevane riigimees [[Kaarel Eenpalu]] (siis veel Karl August Einbund). Rindele jõudis ta mainitud pataljoniga [[Võrtsjärv]]e põhjatipu lähistel [[Jõesuu (Kolga-Jaani)|Jõesuus]]. Sõjatee viis teda veel [[Sangla mõis|Sangla]] ja [[Rannu mõis]]a. Viimase lähistel toimus ka pataljoni esimene lahing. Hiljem osales Kivikas veel [[Valguta]] ja [[Pikasilla]] juures toimunud kokkupõrgetes punaväelastega.
[[31. jaanuar]]il [[1919]] toimunud [[Paju lahing]]usse jäi koolipoiste pataljon aga hiljaks. Nad läbisid veel oma teel [[Valga]] ja [[Sangaste]] ning saadeti siis tagasi Tartusse pooleli jäänud õppetööd jätkama. Kivikas lõpetas Tartu kommertskooli 1919. aasta kevadel, kuid ei saanud samal aastal ülikooli astuda, vaid pidi jääma tööle õpilaspataljoni staapi kuni selle lõpliku likvideerimiseni [[1920]]. aastal.
===Ülikooliaastad===
Sügisel [[1920]] alustas Albert Kivikas õpinguid [[Tartu Ülikool]]i filosoofiateaduskonnas, keskendudes [[kirjandus]]ele, [[psühholoogia]]le, [[filosoofia]]le, [[Põhjamaad]]e ja [[ajalugu|üldajaloole]]. Ta õppis teiste seas psühholoog [[Konstantin Ramul]]i ja kirjandusteadlase [[Gustav Suits]]u juures.
Kirjanduse seminaritöö raames uuris Kivikas vene mõju [[Henrik Visnapuu]] loomingus, kusjuures oponendiks oli luuletaja ise. [[1921]]. aastal toimunud seminaril õnnestus Kivikal edukalt tõendada [[Igor Severjanin]]i mõjutusi Visnapuu loomingule.
Ülikooliaastatel kuulus Albert Kivikas üliõpilasseltsi [[EYS Veljesto|Veljesto]].
Aastal [[1922]] oli noor kirjanik sunnitud õpingud Tartu Ülikoolis katkestama, sest teda ootas ajakirjanduslik tegevus [[Saksamaa]] pealinnas [[Berliin]]is.
===Ajakirjanduslik tegevus===
Kui kirjastuse ja ajakirja [[Odamees]] asutaja [[Carl Sarap]] viis oma ajakirja väljaandmise majanduslikel põhjustel [[1922]]. aastal üle Berliini, kutsus ta ajakirja toimetama Albert Kivika. Kauaks Kivikas sellele ametikohale ei jäänud, sest juba augustis [[1923]] oli ta kodumaal tagasi.
Tagasipöördumise järel elas ta taas [[Tartu]]s ja keskendus esialgu ainult loomingule. Hiljem hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele, töötades muuseas ka kohtureporterina. Põhitegevuseks jäi tema jaoks [[1920. aastad|1920. aastatel]] siiski novellide ja romaanide kirjutamine, periood [[1923]]–[[1927]] oli tema elus üks produktiivsemaid.
Edukas loominguline tegevus võimaldas Kivikal kolida [[Tallinn]]asse, kus ta omandas maja Vaarika tänaval. Algul töötas ta ajalehe [[Vaba Maa]] juures kirjanduskriitikuna, seejärel aastatel [[1931]]–[[1934]] [[Eesti Päevaleht|Eesti Päevalehe]] toimetuses. [[1935]]–[[1938]] juhatas Kivikas ajalehe [[Uus Eesti]] kultuuriosakonda.
Paralleelselt asus ta tööle teatrisse, olles [[1935]]–[[1938]] [[dramaturg]] [[Eesti Draamateater|Eesti Draamateatris]] ja aastatel 1938–[[1940]] teatris "[[Estonia (teater)|Estonia]]".
[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal [[1941]]–[[1944]] toimetas Albert Kivikas ajalehte [[Eesti Sõna]] ja oli [[Eesti Kirjanike Liit|Eesti Kirjanikkude Liidu]] esimees.
===Paguluses===
Albert Kivikas lahkus koos perekonnaga [[Eesti]]st aprillis [[1944]]. Kuni sügiseni elasid nad [[Soome]] pealinnas [[Helsingi]]s, siis suundusid edasi [[Rootsi]]. Esimesed nädalad Rootsis veetis kirjanik [[Gimo]] laagris.
Järgnes periood, mil tuli teha rasket füüsilist tööd. Algul töötas ta [[Älmeboda]]s [[Småland]]is tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel [[Rydal]]i puuvillariide tehases. Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani [[1949]], mil ta kolis [[Lund]]i. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles [[1967]]. aastal.
Albert Kivikas suri [[19. mai]]l [[1978]] 80-aastasena Lundis. Tema põrm maeti Tallinna Metsakalmistule 6. oktoobril 1990.
gavno gavno gano
==Looming==
| 