Absint: erinevus redaktsioonide vahel

Absint oli populaarne 19. sajandi lõpu [[Prantsusmaa]]l, eriti [[Pariis]]is. Siis jõi seda suur osa ühiskonnast, sest see oli odavam kui teised joogid. Restoranides sai tund, mil töölt koju tulevad inimesed jõid enne õhtusööki klaasi absinti, nimeks ''l'heure verte'' [löör vert] "roheline tund". Absint oli samuti levinud Pariisi [[kunstnik]]e ja [[kirjanik]]e hulgas, kes kuritarvitamise ja romantiliste müütide loomisega selle kurikuulsaks tegid. Absint ongi tuntud tänu neile kunstnike ja kirjanike loodud müütidele, mis kujutavad seda [[psühhoaktiivne aine|psühhoaktiivsena]] ja [[hallutsinatsioon]]e tekitavana.

 

 

Tänapäeval tehtud katsetega ja uurimustega on näidatud, et absintismi põhjuseks nimetatud [[tujoon]] (mis sisaldub koirohuõlis) ei jõua korralikult toodetud absinti eriliselt suurtes kogustes, seda isegi mitte 20. sajandi algusest pärit pudelites. Sellepärast eemaldasid keelu absindi tootmiselt ja müümiselt 1980. aastatel paljud [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] liikmesriigid, ning hiljem ka enamik teisi riike, kes selle keelanud olid. 1990ndatel hakkas absint jälle populaarsust koguma. [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] legaliseeriti absint alles [[2007]]. aastal.<ref>[http://ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=031f69d0-9a71-443f-804a-b7e9a8da7f3f Põranda alt väljunud absint püüab turgu]</ref>