Korporatsioon Sakala: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
38. rida:
Teistest organisatsioonidest suheldi peamiselt [[Eesti Korporatsioonide Liit|Eesti Korporatsioonide Liidu]] (EKL) teiste liikmetega. Suhted EÜS-iga olid üsna jahedad. Juba tsaariajal alguse saanud kontaktid Hämäläis-Osakunta'ga Helsingi Ülikooli juurest jätkusid ja korp! Sakala 20. juubelil [[1929]]. aastal sõlmiti sõprusleping kahe organisatsiooni vahel. Palju aitas selle juures kaasa Oskar Rütli, kes oli ka Soome aukonsul Tartus. Sõpruslepingu praktiliseks pooleks oli omavaheline stipendiaatide vahetamine. Kümme aastat hiljem, 1939. aastal, sõlmiti sõprusleping [[Rootsi]] üliõpilasorganisatsiooni, [[Uppsala Ülikool]]i juures tegutseva [[Gästrike-Hälsinge Nation]]'iga. Lepingu eestvedajaks oli Rootsi aukonsul Tartus [[Julius Lill]]. Varsti saabunud Nõukogude okupatsiooni tõttu lepingut sisuliselt täita ei saadud, kuigi Sakala Rootsi koondisel olid hiljem Gästrike-Hälsinge Nation'iga head suhted.<ref name="spes2" />
Peale [[Kaitseliit|Kaitseliidu]] taastamist [[1924]]. aastal muudeti Kaitseliitu kuulumine kõigile Sakala liikmetele kohustuslikuks.
Korp! Sakalat seostati avalikuses ka [[Vabadussõjalased|vabadussõjalaste]] liikumisega. On tõsi, et mitmed vabadussõjalaste liikumise juhid kuulusid korp! Sakalasse: [[Artur Sirk]], [[Eduard Alfred Kubbo]], [[Villem Reier]], [[Paul Telg]], [[Karl Arnold Jalakas]] ja [[Theodor Rõuk]]. Samas oli korp! Sakala apoliitiline organisatsioon ja ametlikult vabadussõjalaste tegevust ei toetatud, kuigi võib arvata, et oma organisatsiooni vilistlastele pöialt hoiti. Tegelikku toetust vabadussõjalastele on raske hinnata, sest [[Poliitiline Politsei|Poliitilise Politsei]] (PolPol) informaatorite erinevate hinnangute järgi pooldas vabadussõjalasi 14-90% kõigist
Kevadsemestril 1940. aastal kuulus Sakalasse 418 liiget. Sakala tegevus keelati 1940. aasta suvel nõukogude võimude poolt. Esimesel [[Nõukogude okupatsioon Eestis|okupatsiooniaastal]] vahistati, küüditati, mobiliseeriti või tapeti umbes nelikümmend liiget. Sõja käigus langes või jäi kadunuks veel kümme meest. [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal oli tegevus samuti keelatud, kuid poolsalajasi kokkusaamisi siiski korraldati ja isegi mõned liikmed võeti vastu perioodil 1941-1944. Hiljem õnnestus umbes 250 mehel läände põgeneda, peaasjalikult [[Saksamaa]]le ja Rootsi.<ref name="spes2" />
| |||