Esimesed sammud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee (EVR) moodustamiseks tehti 1943. aastal, kuimil päevakorda kerkis päevakorda Vabariigi Valitsuse moodustamise küsimus. Tekkinud oliTekkis vajadus sellise keskuse järele, kesmis koordineeriks seni Eestis iseseisvalt tegutsenud väikesi põrandaaluseid gruppe ja annaks neile ühtseid juhiseid iseseisvuse taastamiseks.
Enne Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee ametliku asutamise koosolekut oli toimunud mitu ettevalmistavat nõupidamist. “Tallinna”"Tallinna" rühm ehk Vaba Eesti Võitlusrinne oli pikka aega avaldanud põrandaalust väljaannet Vaba Eesti ning pidanud [[Leo Talgre]] abil ühendust A. Warmaga Soomes. Kontaktivõtu algatas ETK rühm jaanuari lõpus J. Sikkari kaasabil. EVREVRi kui “pseudoparlamendi”"pseudoparlamendi" asutamiskoosolekule E. Kulli korterisse Pärnu mnt 23 kutsuti senisesse lõdvalt organiseerunud EVRsseEVRi kuulunud esindajad: erapooletu [[Kaarel Liidak]], põllumeeste kogudest [[Artur Ekbaum]] ja [[Juhan Kaarlimäe]], “asunike”"asunike" erakonnast Joh. Sikkar ja [[Helmut Maandi]], rahvuslikust keskerakonnast E. Kull ja [[Oskar Mänd]], sotsiaaldemokraatidest [[Oskar Gustavson]] ja [[Johannes Pikkov]] ja nn “tartu”"Tartu" organisatsioonist [[Harri Moora]]. Uutena lisandusid “tallinna”"Tallinna" rühma esindus ([[Juhan Reigo]] ja [[Endel Inglist]]).
