Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel

[[George Edward Moore]] hakkas endalt küsima, mida tähendavad [[absoluutne idealism|absoluutse idealismi]] väited, nagu "[[Aja mittereaalsus|Aeg ei ole reaalne]]" või "[[Reaalsuse vaimsus|Kõik on vaimne]]". Selleks kasutas ta [[analüüs (analüütiline filosoofia)|analüüs]]i, mis tähendas tema jaoks umbes [[mõiste]]te [[definitsioon|defineerimist]], selget väljendamist ja [[parafraas|parafraseerimist]] [[terve mõistus]]e valgusel. Et terve mõistus ei ilmuta end niivõrd [[refleksioon]]is kui [[tavakeel]]es, milles ta konkreetselt, objektiivselt ja läbiproovitult avaldub, sai Moore'ist esimene [[tavakeelefilosoofia|tavakeelefilosoof]]. [[Tõesus]]e küsimusele (näiteks [[maailma olemus]]e ja [[inimese tunnetusvõime]] asjus) hakkas eelnema [[tähendus]]e küsimus. Filosoofia esmaülesandeks sai uute andmete avastamise asemel keele ja mõtlemise selitamine. Moore'i teraapiline ja radikaalsele [[keelekriitika]]le orienteeritud põhihoiak kuulutati hilisemas [[lingvistilinekeeleline filosoofia|lingvistiliseskeelelises filosoofias]] ([[Oxfordi tavakeelefilosoofia]]) ainsaks lubatavaks hoiakuks filosofeerimisel.