Balti pataljon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Balti pataljon''' (ka '''Balti rügement''', saksa keeles ''Baltenregiment'') [[1918]]. a. [[november|novembrist]] [[1920]]. a. [[september|septembrini]] [[Eesti sõjavägi|Eesti sõjaväkke]] kuulunud, peamiselt baltisakslastest koosnenud väeosa.
[[26. november|26. novembril]] [[1918]] sõlmis [[Eesti Ajutine Valitsus]] kohalike [[rüütelkond]]ade ja [[Baltisakslased|baltisakslaste]] ühingutega lepingu, mis nägi ette baltisakslaste väeosa loomise. [[27. november|27. novembril]] kuulutati [[Tartu]]s ja [[Rakvere]]s välja 18–45 aastaste vabatahtlike mobiliseerimine ja ohvitseride sundteenistusse kutsumine. Rakverre kokku tulnud vabatahtlikud liideti Baltisaksa ratsakuulipildurite komandosse kuuluva 5. jalaväepolguga, komando eesotsas oli polkovnik [[Constantin Alexander Clemens von Weiss]] (1877–1959). [[Tartu]]s ja [[Viljandi]]s moodustatud üksused liideti hiljem Tartu Balti pataljoniks. [[1. jaanuar]]il [[1919]] ühendati Tartu Balti pataljon ja Baltisaksa ratsakuulipildurite komando Balti pataljoniks, mille ülemaks määrati von Weiss. Pataljoni kuulus 800–900 meest, peale sakslaste (s.h. riigisakslased) oli väeosas ka eestlasi ja venelasi.
Tartu Balti pataljon ja Rakvere vabatahtlikud tegid Lõuna ja Viru rindel kaasa [[1918]]. aasta lõpu taganemislahingud. [[1919]]. aasta [[jaanuar]]i algul peatati koos ülejäänud Eesti väega [[Punaarmee]] edasitung ja asuti vastupealetungile. [[1919]]. aasta [[jaanuar]]i lõpust [[aprill]]i alguseni oli Balti pataljon [[Narva jõgi|Narva jõe]] ja [[Peipsi järv]]e äärses kaitselõigus ning [[aprill]]i algusest [[mai]] keskpaigani Narva jõe idakaldal. Seejärel
{{pooleli}}
| |||