Lehola mõis: erinevus redaktsioonide vahel

'''Lehola mõis''' (saksa keeles ''Lehhola'') kuulus ajalooliselt väga suurde [[Keila kihelkondakihelkond]]a, olles üks selle 38 mõisast. Mõisa eripäraks on tolle park, mis ei asu mõisa taga vaid sellest vasakul. Samuti ka sepikoda, mille laadseid on Lääne-Harjumaal vähe säilinud. Praktiliselt kogu mõisakompleks on muinsuskaitse all, kultuurimälestistena. Aktiivselt kasutusel on hetkel ainult 2 hoonet: mõisa valitsejamaja (viimastel aastatel restaureeritud) ning mõisa viinavabrik.[[Pilt:Leholamois2006.jpg|thumb|Mõisa peahoone aastal 1996.]]

Mõisa asutajaks oli 1623. aastal Caspar Krämer. Rootsi aja lõpul mitmeid omanikke vahetanud mõis kuulus alates 1707. aastast Tallinna linna omandusse. Pärast [[Põhjasõda]], 1726. aastal siirdus mõis Gernetite valdusse, kelle kätte ta jäi kuni 1897. aastani. Siis omandas mõisa Woldemar Kirschbaum ning alates 1910. aastast kuulus mõis prantsuse päritolu Girard de Soucantoni aadliperekonna valdusse.

Ühekorruseline poolkelpkatusega kivist peahoone kerkis mõisa kompleksi 18. sajandi teisel poolel kui omanikeks oli aadliperekond von Gernetid. 19. sajandi algul ilmestati esifassaad klassitsistliku kolmnurkfrontooniga. Suuremad ümberehitustööd tehti 19. sajandi lõpul: peasissekäik viidi keskteljelt hoone paremale tiivale, rajati hoonet pikisuunas jagav keskkoridor ja tehti historistlik peauks ning interjöör kaunistati kahe ümarsambaga. Algsest sisekujundusest on säilinud mõned baroksed oinasarvhingedega uksed. Härrastemajale sai saatuslikuks 1990. aastate alguses toimunud riigikorra muutus — ning nende tulemused. Kolhoosikorra kadumisel hakkasid mõisa omanikud vahetuma. Natuke aega töötas hoones raamatukogu, kuid selle väljakolimisel jäi hoone tühjaks. 2000. aasta veebruaris süttis hoone põlema ning põlengu tagajärel hävis hoone praktiliselt kogu ulatuses. Püsti jäid ainult seinad ja kaks mantelkorstent.
[[Pilt:Leholamoispoleng.jpg|thumb|Mõisa peahoone põleng aastal 2000.]]

* Mõisa tõllakuur [[Pilt:Leholamois2007.jpg|thumb|Härrastemaja 7 aastat pärast põlengut (2007).]]