Enver Paşa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Luckas-bot (arutelu | kaastöö) P r2.5.2) (robot muutis: en:İsmail Enver |
PResümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Ismail Enver.jpg|thumb]]
'''Enver Paşa''' või '''Enver Bey''', sünninimi '''İsmail Enver''' (اسماعيل انور [[araabia keel]]es; [[22. november]] [[1881]] [[Istanbul]] – [[4. august]] [[1922]] [[
Enver sündis Istanbulis türgi ja [[albaania]] päritolu perekonnas. Ta omandas sõjaväelise hariduse, saades [[1906]]. aastaks majoriks. Samal ajal sai temast ka Progressi ja Ühtsuse Komitee liige. [[1908]]. aastal puhkes noortürklaste ülestõus ja Enver sai selle üheks sõjaliseks juhiks. Noortürklased tõusid võimule ja Enverist sai üks sõjaväe juhte. Ta asus sõjaväge vastavalt [[Saksamaa]] eeskujule reformima.
7. rida:
[[1911]]. aastal puhkes [[Itaalia-Türgi sõda]], mille käigus Türgi kaotas [[Liibüa]]. See tõi kaasa noortürklaste populaarsuse languse, valitsuse moodustasid liberaalid. Kuid [[1912]]–[[1913]] toimunud Esimeses Balkani sõjas sai Türgi rängalt lüüa, mistõttu ka liberaalide populaarsus kukkus ning noortürklased said võimule tagasi. Enverist sai sõjaminister ning ta kasutas ära [[Bulgaaria]] rasket olukorda Teises Balkani sõjas, vallutades [[Adrianoopol]]i tagasi. Peale seda sai temast [[paša]] ning teda hakati kutsuma Enver Paşaks. Lisaks abiellus ta Türgi printsessi Emine Naciye Sultaniga, saades nii sultanipere sugulaseks. Sisuliselt kehtestus Türgis kolme paša sõjaline diktatuur (Enver Paşa, [[Talat Paşa]] ja [[Cemal Paşa]]).
Enver Paşa oli aktiivne Saksamaa toetaja ning seetõttu asus ta kohe [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] alates propageerima sõjaga ühinemist. Viimaks, [[1914]]. aasta oktoobris, ta saavutaski selle, misjärel puhkesid ägedad lahingud [[Venemaa]]ga. Enver juhtis Türgi armeed Sarikamiši lahingus, mis lõppes Türgile ränga lüüasaamisega. Seejärel naasis Enver Istanbuli ning korraldas selle kaitset [[Gallipoli kampaania]] alguses, kuid andis väejuhtimise hiljem üle Liman von Sandersile ja [[Kemal Mustafa Atatürk]]ile.
[[1917]]–[[1918]] korraldas Enver Paşa Lõuna-Kaukasuse vallutamist, mille tõttu ta rikkus suhted sakslastega. Samas õnnestus tal sõlmida sõbralikud suhted Nõukogude Venemaaga. Kuid vallutused Kaukaasias osutusid kasututeks, kuna sama aasta oktoobris pidi Türgi Antandile alistuma. Enver põgenes Türgist, kus ta tagaselja surma mõisteti. Enver oli lühikest aega Berliinis, kust siirdus edasi Moskvasse. Seal kohtus ta mitmete enamlaste juhtidega ja veenis neid end lubama
[[Kategooria:Türgi poliitikud]]
| |||