Orgaaniline valgusdiood: erinevus redaktsioonide vahel

OLED-e kasutatakse enamasti televiisorideteleviisorite ekraanides, arvutiarvutite monitorides, väikestes portatiivsetes seadmetes nagu näiteks mobiiltelefonid ja pihuarvutid. Samuti kasutatakse neid valgusallkatenavalgusallikatena, ent oma varajase arengufaasi tõttu kiirgavad nad tavaliselt vähem valgust pindühiku kohta kui mitteorgaanilised [[LED]] valgustid.

OLED ekraan töötab taustavalguseta ning seetõttu suudab kuvada palju sügavamaid musti värve janing võib olla ka palju õhem ja kergem kui hetkel turul olevad [[LCD]] ekraanid. Sarnaselt võivad OLED ekraanid hämarates ruumides saavutada kõrgema konrastsusekontrastsuse kui tavapärased LCD ekraanid.

OLED ekraane on kahte põhitüüpi: Ühedühed, mis baseeruvad väikestel molekulidel ja teised, mis kasutavad polümeere.

OLED ekraanid võivad kasutada kas passiiv-maatriks ([[PMOLED]]) või aktiiv-maatriks pikslite adresseerimise skeeme. Aktiiv-maatriks OLED-id ([[AMOLED]]) vajavad õhukest transistorite kihti tagaküljel, et lülitada iga induviduaalneindividuaalne piksel sisse või välja. Tänu sellele tehnoloogiale on võimalik tehavalmistada suurema resolutsiooni ja suurusega ekraane.<ref name="eng">{{netiviide | URL = http://en.wikipedia.org/wiki/Organic_light-emitting_diode | Pealkiri = Organic light-emitting diode | Autor = | Failitüüp = | Täpsustus = | Väljaanne = | Aeg = | Koht = | Väljaandja = | online = | Keel = inglise }} </ref>

Esimest korda toodi esile elektroluminesents orgaanilstesorgaanilistes materjalides 1950. aastal. A. Bernanose ja tatema töökaaslased [[Nancy-Université]]s, Prantsusmaal, avastasid, et kui panna teatud orgaanilisest materjalist õhukesed kiled vahelduvvooluga kõrge pinge alla, siis hakkavad need kihid valgust eraldama, ent nende materjalide vähene juhtivus piiras valguse eraldumise hulka nii kaua, kuni suurema juhtivusega materjalid saadavale tulid.

OLED tehnoloogia lõid esmalt [[1987]]. aastal [[Ching W. Tang]] ja [[Steven Van Slyke]]<ref name=ApplPhy87>{{cite journal|doi=10.1063/1.98799|title=Organic electroluminescent diodes|year=1987|last1=Tang|first1=C. W.|last2=Vanslyke|first2=S. A.|journal=Applied Physics Letters|volume=51|pages=913}}</ref> Eastman Kodak Company-s, kasutades nii -öelda väikesi molekule (''ing. k.'' sm-OLED).

Tüüpiline OLED koosneb elektrit juhtivast orgaanilise materjali kihist, mis paikneb kahe elektroodi (anood ja katood) vahel. Neid materjale nimetatakse orgaanlisteksorgaanilisteks pooljuhtideks, sest omavad juhtivus tasemeidjuhtivustasemeid isolaatorist, juhini.