PlayStation 2: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
38. rida:
Playstation 2-le on võimalik järgi ühendada 2 juhtpulti. Kui kasutada Multi Tap lisaseadet ning ühendada see mõlemasse konsooli pessa, saab mängijate arvu kasvatada 8-ni.
Mänguseisude salvestamiseks kasutab PS2 standardselt 8MB mälukaarti, millel on Sony [[MagicGate]] krüpteering. Viimasega püüti takistada mälukaartide valmistamist teiste tootjate poolt, kes ei taha osta Sonylt vastavat litsentsi. Sellest hoolimata on suudetud turule tuua mitmeid kaarte, mis pole Sony toodang ning mille kasutusvõimalused ja maht ületavad orinaali näitajaid. Sellised on näiteks Datel Max Memory (16MB, 32MB või 64MB) ja Memor32. Viimasel on 32MB-ne mälumaht ning võimaldab kaarti USB kaudu arvutiga ühendada. Seeläbi saab kopeerida faile kaardilt arvutisse ja vastupidi. Puuduseks on, et seadmed pole ametlikult Sony poolt toetatud ning ei ühildu 100% kõigi mängudega.
Konsoolil on veel 2 USB ja üks IEEE 1394 pesa. Viimast kasutati kahe konsooli kokkuliitmiseks võrgumängu eesmärgil. Alates mudelist SCPH-50000 vahetati IEEE 1394 välja infrapuna pordi vastu. Ülidselt saab USB-d kasutada ainult PS2-le mõeldud seadmete ühendamiseks. Näiteks [[EyeToy]] kaamera, Playstation 2-e klaviatuur või hiir.
Vanematele "fat" mudelitele oli võimalik installeerida kõvaketas, mille standardsuuruseks oli 40GB. Võrgurollikas Final Fantasy XI nõudis kõvaketta olemasolu, kuna mäng vajas osalist installeerimist masinasse.
50. rida:
PS2 riistvaras on aja jooksul toimunud mitmeid muudatusi nii väliselt kui ka seesmiselt. Eristatakse üldiselt kahte erinevat versiooni numeratsiooni. Ametlikku, mis näeb välja näiteks järgmine: SCPH-50000 või SCPH-70004. Viimane number näitab piirkonda, kus konsooli kasutada saab või pigem, millise regiooni mängud on antud konsoolil mängitavad. Näiteks 0 viitab Jaapanile ja 4 Euroopale. Konsooli modifitseerimata või muid nippe kasutamata pole võimalik Jaapani regioonile mõeldud mänge Euroopa konsoolil mängida. Sama kehtib ka DVD filmide kohta.
Riistvara häkkerite poolt on kõnekeelde sattunud lühikesed versiooninumbrid V0, V1, V2, V3, ..., V18. V1-V11 puhul on tegemist "fat" mudeliga, alates V12-st räägitakse "slim" mudelist. Hetkel kõige uuem on V18 (SCPH-9000x).
Esimesed 3 (SCPH-10000, SCPH-15000, and SCPH-18000) PS2 versiooni jõudsid müüki ainult Jaapanis. Neil puudus kõvaketta lisamise võimalus ja DVD filmide dekodeerimine polnud riistvaraliselt toetatud, seetõttu tuli mälukaardile kopeerida lisatarkvara, mis oli kaasas eraldi CD-Romil. V3- oli oma mitme erineva omavahel ühendatud trükiplaadiga üsna erineva ehitusega võrreldes järgnevate versioonidaga. V4-l oli juba kõik komponendid, välja arvatud toide, paigutatud ühisele trükiplaadile. V5 muudatused olid väga minimaalsed. V6-l keerati ainult ringi Power/Reset lüliti ühendus emaplaadiga, et takistada modifitseerimiskiipide kasutamist, mis ei vajanud jootmist. V7 ja V8 muudatused oli samuti väga minimaalsed. V9-le lisati infrapuna port, dvd-rw, dvd+rw tugi ning eemaldati FireWire port. V10 ja v11 muutused on taas väga väikesed.
V12 (SCPH-7000x) ehk PS2 "slim" versiooni tulekuga 2004. aasta oktoobris muutus konsool nii oma füüsilistelt mõõtmetelt, kui ka seesmiselt. Kaal kahanes 2.2-lt kilogrammilt 900 grammini ja vähenes ka müratase. Võrgukaart integreeriti emaplaadile. Kuna korpus muutus väiksemaks, siis sinna ei saanud enam ära mahutada kõvaketta pesa ja toiteplokki. Kuna kõvaketast ei saanud enam kasutada, siis selle kohta tuli palju negatiivset kriitikat, sest eksisteerisid mõned mängud nagu Final Fantasy XI, mis vajasid kõvaketast. Ametlik PS2-e Linuxi distributsioon on samuti kõvakettast sõltuv.
V12 versiooni numeratsioonis ei valitse päris üksmeel. Algul kasutati põhiprotsessori (Emotion Engine) ja graafikaprotsessori (Graphic Synthesizer) jaoks eraldi kiipe, hiljem hakkas nende kahe ülesandeid täitma vaid üks kiip. Sellest tulenevalt võidakse mõnes kohas V12-le viidata natuke teise arvuga nagu näiteks:
*V11.5 - eraldiseisvate kiipidega versioon
*V12 - ühe kiibiga versioon
või
*V12 - eraldiseisvate kiipidega versioon
*V13 - ühe kiibiga versioon
Siiski enamus inimesi kasutab mõlema kohta V12 tähistust.
V14-l (SCPH-7500x) oli võrreldes varasemaga teistsugune [[w:ASIC|ASIC]] ja lääts. CPU ja GPU olid taas integreeritud ühele kiibile, mis jääb ka järgnevates versioonides püsima. Kahjuks tekkisid aga ühilduvusprobleemid PSone'i ja isegi mõningate PS2-e mängudega.
2005. aasta alguses avastati, et osadel musta värvi mudelitega kaasa olevad toiteplokid (valmistatud 2004. aasta augustist kuni detsemberini) on vigased ning kippusid seetõttu üle kuumenema. Need kutsuti Sony poolt tagasi ning vahetati uute vastu välja.
V15 (SCPH-77001a, SCPH-77001b) ilmus 2006. aastal. Taas tehti ringi [[w:ASIC|ASIC]]. Uuendati BIOS'i ja draivereid ning vahetati välja laseri lääts.
2007. aasta juulis paisati müüki v16 (SCPH-79000). Konsooli kaalu oli vähendatud 900-lt grammilt 600-le, samuti vähenes toiteploki kaal 350-lt grammilt 250-le. Emaplaat oli muutunud väiksemaks, mis tõi kaasa jällegi muutused [[w:ASIC|ASIC]]is.
V17/V18 (SCPH-90000) tuli välja Jaapanis 22. novembril 2007 ja USA-s aastal 2008. Alguses "slim" V12 mudeliga lahku löödud konsool ja toiteplokk ehitati taas ühe korpuse sisse ning komplekti kogukaal viidi 850-lt grammilt 720-le grammile. Mudelid, mis toodeti pärast 2008. aasta märtsi olid parandatud BIOS-ga, mistõttu ei saanud enam kasutada teatud [[:w:exploit|exploit]]i, mille abil oli võimalik PS2-l käivitada ise kirjutatud tarkvara.
==Linux PS2-l==
PS2-l on võimalik kasutada Linuxit, mis annab konsoolile [[koduarvuti]] funktsionaalsuse. Selleks on kaks võimalust.
| |||