Rügemendi 2. pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. juulil vallutasid punaüksused saare ja saarelt pääses ainult kolm meest.
Eesti-poolselt Narva jõe kaldalt tehti ka vasturünnakuid ja sakslased kasutasid rakettrelvi, [[http://en.wikipedia.org/wiki/28/32 cm32_cm_Nebelwerfer_41 Nebelwerfer 41|(Schwere - Schweres Wurfgerät)] 40/41] millega öösel tulistati saarel olevaid venelasi. Need raketid olid venelaste "katjushade" rakettidest suuremad, kuigi ei asunud mobiilsetel laskeseadmetel; need transporditi kohale ja seati laskepositsioonidele eestipoolsete kaeviku-liinidest tahapoole. Nad olid 4-kaupa puuraamide sees, milles neid ka transporditi; need raamid asetati umbes 45 kraadise laskenurgaga esiotsa all asuvate tugede abil laskepositsioonile. Kasutati elektrilisi sütikuid, millega siis raketid öösel Permisküla saare pihta teele saadeti. Need relvad tegid saarel olevas metsas tublit hävitust, pärast oli näha suitsevaid poolikuid puutüvesid ja tüükaid. Palju seal vastaspoole sõdureid hukka sai, on omaette küsimus. Eks mõned võib-olla jäid ellu ka. Vahepeal juhtus aga nii, et läheduses oli üks koht, kust venelased suutsid siiski üle Narva jõe tulla ja nende tagasilöömiseks oli päris vihane lahing.
Peale vene vägede läbimurret lõunas Tartu suunal, anti saksa vägedele Narva rindel taandumiskäsk, nii oli ka 6. piirikaitse rügement sunnitud taanduma idarindelt ja taganema Avinurme kaudu Kesk-Eesti suunas.
