Lauto: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Luckas-bot (arutelu | kaastöö) P robot lisas: io:Liuto |
Resümee puudub |
||
63. rida:
[[wa:Lute]]
[[zh:琉特琴]]
Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. Varaseim primitiivne lauto moodi kahe või kolme keelega muusikariista kujutis on leitud 1600 (17 sajandil) eKr valmistatud keraamilisel plaadil, mis asub nüüd bagdadi muuseumis. Muusikariist jõudis peagi Egiptusesse. Osa neist 2 keelega lautodest olid valmistatud kilpkonna kilbist ja kaetud pealt nahaga, millel oli 6 kõlaava. Mõnikord oli 32 cm pikkuse pillikaela otsa nikerdatud hane- või pistrikupea. Neid mängiti lipitsaga.
Pika kaelaga lauto ilmus Kreekasse 4. sajandil eKr, sealt levis see Etruuriasse ja Roomasse. 5 sajandil pKr mängiti pika kaelaga lautot Bütsansis ja Liibüas, Indiasse jõudis see alles 10. sajandil.
Läänelik lauto oli otseselt kujunenud araabia ud’ist, lühikese kaela ja 4 keelega pillist, mida mängiti lipitsaga. Ud ilmus mekasse 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse ning seda täiustati 5.-nda ning seejärel 6.-nda keelega. Udi tõid Euroopasse maurid Hispaania vallutamise ajal (711 – 1492), kuid teistesse Euroopa riikidesse ei jõudnud see enne 13. sajandit.
Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist, mida mängiti hanesulest lipitsaga. Sellega sai mängida üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati seda mängima sõrmeotstega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Lipitsa asendamine sõrmedega annab tunnistust, et lauto kujunes polüfoonilise mänguviisiga sooloinstrumendiks.
16. sajandi lautole oli kinnitatud juba kuus ning sajandi lõpuks koguni 10 keelt, kasutusel oli seitse erinevat lautoliiki. Renessansi ajal sai lauto instrumentide hulgas kõrgeima staatuse – ta oli populaarseim soolopill ja ideaalseim partner laulu saateks, ta kõlas kammeransamblites nii kodanlaste kui aristokraatide kodudes. Kui kuni 16. sajandini kasutati lautot tavaliselt ansamblipillina, siis 16. sajand tõstis lauto soolopilli staatusesse.
| |||