Hernhuutlus: erinevus redaktsioonide vahel

[[Kõlblus]]taotlustes läksid hernhuutlased kohati äärmustesse, nende usulises praktikas esines [[ekstaas|ekstaatilist]] käitumist, mitmes paigas hakati esitama sotsiaalseid nõudmisi, toimus rahvarahutusi. Üks käremeelsem mõisavastane prohvet oli [[Rõuge]]st pärit [[Tallima Paap]]. Kiriku ja aadli hirm sündmuste üle kontrolli kaotada viis selleni, et [[1743]] keelustas [[keisrinna Jelizaveta]] vennastekoguduse liikumise. [[1764]] andis [[Katariina II]] vennastekogudustele taas loa tegutseda, kuid täieliku tegevusvabaduse andis neile [[1817]]. aastal [[Aleksander I]]. Järgnes liikumise uus kõrgaeg. Vennastekogudustega seotud või nende poolt inspireeritud oli [[19. sajand]]i esimestel kümnendidel levinud ekstaatiliste prohvetite, nn [[taevaskäijad|taevaskäijate]] liikumine. Vennastekoguduse teine laine Eestis kestis kuni aastani [[1857]], mil lõpetati misjoniprojekt. 1840. aastatel oli vennastekogudustel üle 70 000 liikme, aastaks [[1918]] oli neid järel u 3000. [[1948]] keelustas nõukogude [[Nõukogude okupatsioon Eestis|okupatsioonivõim]] vennastekoguduste tegevuse.

Vaatamata keelustamisele tegutsesid mitmed kogudused edasi ka nõukogude ajal (luterliku koguduse filiaalina). Nii on tänapäevani säilinud:

- Kulli palvemaja Varbla kihelkonnas

- Pikavere palvemaja Mihkli kihelkonnas