Albrecht von Hohenzollern: erinevus redaktsioonide vahel

====Ratsanikesõda ja Krakówi leping====

[[Pilt:Väikepreisi.PNG|thumb|400 px|Preisimaa 1525. aasta paiku]]

 

[[1519]]. aasta keisrivalimised mängisid aga trumbid kätte Zygmunt I-le, sest valituks osutus [[Karl V]], kes oli Jagelloonidega heades suhetes. Prantsusmaa kuningale [[François I]]-le panuse teinud Albrecht oli sunnitud kiiresti otsustama, mida ette võtta, sest juba sama aasta suvel asus Zygmunt tema vastu vägesid koondama. Ta otsustas sõja kasuks, sest seda oli juba nii kaua ette valmistatud, ja asus Saksa-Rooma riigis aktiivselt vägesid värbama. Sealjuures juhtus aga suur viga, kui vana ordumarssal [[Wilhelm von Isenburg]] juhtis 6000-mehelise värvatute salga avalikult läbi kogu Põhja-Saksamaa ja andis sellega Poolale märku Preisimaa vaenulikest kavatsustest. See andis Zygmuntile legaalse põhjuse kõrgmeistri vastu sõda alustada. [[1520]]. aasta esimestel päevadel puhkes Preisimaal otsene sõjategevus, mida on nimetatud palgasõduritest ratsaväelaste intensiivse kasutamise tõttu Ratsanikesõjaks (''Reiterkrieg''). Ehkki sõda kulges vahelduva eduga, oli peagi selge, et orduväed otsustavat murrangut sõja käiku tuua ei suuda. Albrecht sai suhteliselt sõja alguses haavata ja abiväed osutusid oodatust palju väiksemaks. Majanduslikku abi andsid küll Brandenburg, veel mõned vürstiriigid ja Moskva, kuid lisaks Saksa-Rooma riigist värvatutele saatis otsese abisalga vaid Liivimaa. Kuid selle eest pidi Albrecht loobuma õigustest Harju-Virule ja tegema Plettenbergile teisigi järeleandmisi, mis lõplikult jõustusid küll alles [[1525]]. aastal. Pärast seda, kui Saksa-Roomast tulnud palgasõdurid ei suutnud Gdańskit vallutada ja nende vägi lagunema hakkas, oli selge, et ordut ootab kaotus. Juba sõja alguses olid Poola väed okupeerinud [[Pomeraania]] piiskopkonna ja veel mõningad kõrgmeistrile allunud alad.

 

====Viimased aastad====

Alates [[1550. aastad|1550. aastatest]] toetas hertsog Albrecht üha ühemõttelisemalt Andreas Osianderi jutlustatud protestantluse voolu (osianderlust), mis aga [[Philipp Melanchthon]]i ja teiste luterlike autoriteetide õpetusest selgelt erines. Seetõttu tekkis hertsogil nii teiste protestantlike riikide kui ka enda alamatega usu pinnal üha suuremaid vastuolusid. Viimastel eluaastatel oli Albrecht [[horvaatia]] päritolu avantüristi [[Paul Skalitsch]]i (Stanislav Pavao Skalić) mõju all, kes haaras 1566. aastaks hertsogkonnas sisuliselt valitsejavõimu. Et Albrecht oli [[1563]]. aastal üle elanud tõsise ataki, millest ta lõplikult ei taastunudki, siis ei suutnud ta Skalitschi mõjuvõimu ka märkimisväärselt piirata. Korratusele tegid lõpu Preisimaa seisused, kes Poola prokuraatorite toel 1566. aastal Skalitschi ja tema kaaslased riigireetmises süüdi mõistsid. Skalitsch jõudis põgeneda, mitmed aga hukati. Ühtlasi lõppes hertsogkonnas ka osianderluse soosimine, mis hertsogile oli suureks hoobiks.