Ambrotüüp: erinevus redaktsioonide vahel

Põhineb märgkolloidsel menetlusel, mis leiutati inglase [[Frederick Scott Archer]]i poolt (patent sellele tehnikale võeti 1851. aastal). See menetlus lühendas säritusaja sekunditeni ja levis kahe-kolme aastaga üle kogu maailma. <ref> Kaljula Teder. „Eesti fotograafia teerajajaid“. Tallinn, 1972. Lk 25</ref> Archer oli tegelikult ka esimene, kes formuleeris idee klaasil oleva negatiivse kujutise muutumisest positiivseks. <ref> Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 24.</ref>

Ambrotüüp oli odavam kui [[dagerrotüüpia|dagerrotüüp]], mistõttu ta 1850ndatel teda oma populaarsuselt võitis. Leidis kasutust põhiliselt keskklassi hulgas – ambrotüüpi ei peetud seisusele vastavaks ja harva võib näha sellel mõnda aristokraati. <ref> Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 30.</ref>

Veidi hiljem tehti samm edasi ja fotosid hakati valmistama eelnevalt mustaks värvitud ning siis valgustundlikuks muudetud plekkalusele – nõnda sündis [[ferrotüüp]], mis võeti emaskordselt kasutusele 1853. a. <ref> Peeter Tooming. „Foto! Foto! Foto…“. Tallinn, 1983. Lk 35. </ref>

Alates 1870.-1880. aastatest tõrjusid kuivplaadid ambrotüübid kõrvale. <ref>Kunstileksikon. Toimetajad Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Inge Rajasaar. Tallinn, 2001. Lk 24.</ref>