Spartacus: erinevus redaktsioonide vahel

Niisiis, aastal 73 eKr põgenes Spartacus kioos teiste gladiaatoritega koolist. Põgenikud varjusid järsul vesuuvi mäel, kuhu oli ainult üks tee ja see tegi pärast nende olikorra raskeks. Ümbruskonna rikastelt röövisid nad endale korraliku relvastuse ja suutsid vastu hakata isegi sõjaväele, kuna neil oli lapsest saati elu ja surma peale võitlemiseks õpetatud. Peagi saabuski Rooma sõjasalk ja nad sulgesid tee, kust vesuuvile sai. Põgenikke ähvardas näljasurm, kuid nad tegid endale metsviinapuu väetidest redelid ja ründasid Roomlaste salka tagantopplt ning purustasid selle totaalselt. Kuuldus ülestõusnutest levis kogu Itaalias nagu kulutuli ja peagi oli gladiaatoritele seltsiks kümneid tuhandeid põgenenud orjasid. Enamus nendest olid väljaspool Itaaliat lahingus kinnivõetud, seega sai nendest korraliku sõjäe. Spartacus tegigi Roomlaste eeskujul endale orjadest armee, kellega taheti üle alpide orjad nende kodukohtadesse viia. Rooma konsulid said Spartacuselt lüüa.▼

Kuid järsku pöördus Spartacus Lõuna-Itaaliasse. Ilmselt polnud orjad oma sihtides päris üksmeelel. Niisiis läksid Spartacus ja teised põhjast Lõuna-Itaalia tippu sooviga pääseda Sitsiilja saarele. Kuid piraadid, kes lubasi nad üle mere viia, vedasid neid alt ja need, kes põhja poole tagasi ei läinud, vaid proovisid parvedega Sitsiiliasse saada, hukkusid tormis.▼

Vahepeal olid roomlased aga oma jõude koondanud. Ülestõusu mahasurumise võttis enda peale Marcus Crassus. Tema korraldusel kaevasid roomlased piki Itaalia lõunatippu kraavi ja kuhjasid selle taha valli. Eesmärgiks oli tõkestada orjade tagasitee Itraaliasse. Kuid ühel öösel murdsid nad müürist läbi ja ootamtu rünnaku tulemusena oli ka kaitseliin nende vastu võimetu. Mõne aja pärast toimus Crassuse leegionäride ja Spartacuse väe vahel otsustav lahing. Spartacuse eesmärgiks oli koos gladiaatoritega tungida kuni Crassiuseni ja ta tappa, et vaenlaste ridades segadust külvata. Spartacuse lahiguratsu küll surija Spartacus Crassuseni ei jõudnud, kuid ta tappis palju tähtsaid vastaste mehi ja ka niisama sõdureid. Lõpuks sai Spartacuse jalg haavata ja kaua ta ühel jalal vastu ei pidanud. Ta piirati sisse ja tapeti. Orjade ülestõus oli lõpuks maha surutud ja tuhended orjad, kes kätte saadi, löödi Via Appia äärde teiste orjade hirmutamiseks risti.▼