Patt: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
TXiKiBoT (arutelu | kaastöö)
P robot lisas: sw:Dhambi
Resümee puudub
5. rida:
[[Teoloogia]]s uurib pattu distsipliin nimetusega [[harmatoloogia]].
 
[[Vana Testament|Vanas Testamendis]] tähendab patt enamasti sõnakuulmatust ([[heebrea keel]]es ''peša'' 'vastuhakk, mäss'); teised sõnad, mida selles tähenduses tarvitatakse on ''het'' 'üleastumineeksimine, pahateguekslemine' ja ''avon'' 'eksimusüleastumine'. Kunagi ei seostata pattu [[Jumal]]a armastamisega.
 
[[Uus Testament|Uues Testamendis]] on kõige tavalisem sõna patu kohta ἁμαρτία ''hamartia'' ([[kreeka keel]]es umbes tähendusega: möödaeksitus või viltuviltuminek, ka minekiseloomuviga). [[Jeesus Kristus|Jeesus]] ei räägi kunagi patust üldiselt, vaid üksnes konkreetsetest asjadest. [[Paulus]]el hakkab kujunema üldine seisukoht: patt on [[Jumal]]a seadustele vastandumine. Paulus kasutab sõnu ''parakoe'' 'sõnakuulmatus', aga ka ''epithymia'' 'himutsemine'. Pauluse järgi on patt süü ja saatus, inimese vastutav tegevus ja saatuslik olemine ühtlasi.
[[Varakristlus|Varakristlik]] [[kirik]] ei määratlenud pattu nii äärmuslikult. [[Athanasios]]e järgi on paljud [[pühak]]ud patust puhtad. [[Aleksandria Kyrillos]]e järgi inimesed sünnivad patuta. Kuid juba [[Tertullianus]] edendab [[pärispatt|pärispatu]] õpetust mõistega ''vitium originis''. [[Augustinus]] väitis, et enne [[algpatt]]u (''peccatum originale'') võis inimene mitte patustada, kuid pärast seda ei saanud ta enam jätta patustamata. Esimest korda kiriku ajaloos toob Augustinus patu mõiste sisse [[himu]] (''concupiscentia'') mõiste, mis seostub [[seksuaalsus]]ega ning on algpatu (''peccatum originale'') kaudu pärandus [[Aadam]]alt. Väärib märkimist, et [http://www.piibel.net/piibel/?rmt=1Ms&ptk=3 Esimese Moosese raamatu 3. peatükis], kus räägitakse [[pattulangemine|pattulangemisest]], ei ole seksuaalsusest juttu.