IPv6: erinevus redaktsioonide vahel

Põhjuseks uue internetiprotokolli väljatöötamiseks oli vajaduses suurema arvu IP-aadresside järele. Esialgu jagati aadresse pillavalt. IPv4-aadress on kaheastmeline (võrgu aadress ja [[host]]i aadress) ning IPv4 32-bitine aadressiruum on hakanud ammenduma. 2 astmel ³² tähendab küll üle 4 miljardi aadressi, kuid nende ebatõhus kasutamine on viinud IP-aadresside lõppemisele. Mõeldi küll välja ajutisi lahendusi, millest levinuim on olnud [[NAT]] (Network Address Translation), kuid see toob kaasa teisi puudusi, millest suurim on võimaluse puudumine otse avalikust võrgust ühendus luua.

IPv6 on nendest puudustest vaba. Selle aadressid on pikemad ja nende vorming on teine. Kasutatav 128-bitine aadress lubab teoreetiliselt anda aadresse 2 astmel ¹²⁸-le seadmele, mis on võrreldamatult rohkem kui näiteks isegi liivateri maailmas on (üle saja miljoni miljardi aadressi maakera iga ruutmillimeetri kohta). Nii suur hulk võib tunduda pillamisena, kuid nii näis see ka mitukümmend aastat tagasi 32-bitise aadressiga. Samuti lihtsustab uus protokoll mitmeid marsruutimise probleeme. Üks lihtsustumise põhjus on fikseeritud pikkusega IP-paketi [[päis]]e kasutuselevõtt, mis kiirendab pakettide töötlemist ja parandab marsruuterite jõudlust.