Eesti Loomaarstlik Ringvaade: erinevus redaktsioonide vahel

Eesti Vabariigi algusaastail oli meil loomaarste üpris vähe ning ajakirja loomine raske. Sellepärast liituti "Agronoomiaga", millesse aga ei sobinud kahjuks kitsamad erialaartikklid, mistõttu "sõidust agronoomide reepära peal" (A. Olt-Ojasalu väljend) tuli võimalikult kiiremini loobuda. 1925. aastal hakkaski A. Olt-Ojasalu initsiatiivil ilmuma Eesti Loomaarstide Seltsi (Ühingu) ajakiri "Eesti Loomaarstlik Ringvaade", mille viimase vihiku trükiajaks on märgitud 30. detsember 1940. Väljaannet toetas materiaalselt Loomatervishoiu Peavalitsus (1938.a. ümbernimetatult [[Veterinaartalitus]]) ning 1930. aastate teisel poolel ka [[Loomaarstide Koda]]. Ajakirja trükiti algusaastatel o/ü "Vaba Maa", 1929. aastast alates "Varraku" ja 1933. aastast peale K. Mattieseni trükikojas. "Eesti Loomaarstliku Ringvaate" tiraaþ oli 1940. aastal 325-370 eksemplari, mis täielikult rahuldas meie loomaarstkonna vajadused nii enda tarvis kui ka vahetamiseks, sest sama aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 188 veterinaararsti (s.h. 156 eestlast).

Järgmisel aastal sai "Eesti Loomaarstliku Ringvaate" toimetuse aadressiks loomaarstiteaduskond. Toimetama asusid ka J. Karlson (Kaarde), G. Tehver (1935. aastani) ja E. Redlich, 1929. aastal - Seerumilaboratooriumi juhataja H. Peterson. Seega kuulus nüüd toimetusse kõigi tähtsamate veterinaarasutuste esindajad. Täiendust sai toimetus 1932. aastal J. Tehveri (1935. aastani), siis 1935. a. A. Rängeli ja Reidlichi asemel V. Ridala ja E. Rootsi näol. Alates 1936. aastast eristatakse toimetust (J. Kaarde, E. Ridala, V. Ridala ja E. Roots) ning toimkonda (toimetuse kolleegiumi), kuhu kuulusid peale toimetuseliikmete veel A. Arras, A. Ojasalu, H. Peterson ja K. Taagepera. Viimasel ilmumisaastal oli toimkond paisunud üpris suureks - 16 - liikmeliseks. Lisaks eelmainitule nimetatakse A. Laasi, A. Mõttust, H. Reimani, R. Säret, J. Tombergi, E. Vaud ja L. Voltrit.