Mihhail Bakunin: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Bakunin_Nadar.jpg|right|300px|thumb|''Portreefoto Mihhail Bakuninist'']]

Bakunin pärines vene [[põlisaadel|põlisaadlist]]. 14-aastaselt saadeti ta [[Peterburi]] sõjakooli ning peale selle lõpetamist teenis ta kuni [[1835|1835]]. aastani]] ohvitserina [[Minsk]]is ja [[Hrodna]]s. Alates [[1842|1842]]. aastast]] elas Bakunin [[Berliin]]is, [[Pariis]]is, [[Brüssel]]is ja [[Šveits]]is. Pariisis tutvus ta lähemalt [[Karl Marx]]i ja [[Pierre-Joseph Proudhon]]iga. [[1848|1848]]. aastal]] võttis Bakunin osa [[Slaavi Kongress]]ist [[Praha]]s, mis lõppes [[1848. aasta revolutsioonid|ülestõus]]uga, mille üheks juhiks ta oli.

[[1849|1849]]. aasta]] mais [[Dresden]]is vallandunud vastuhakkamisel sattus Bakunin revolutsionääride etteotsa ja nende kujundatud [[valitsus]]e liikmeks. Selle eest karistas [[kohus]] teda [[surmanuhtlus]]ega, mis hiljem asendati eluaegse vangistusega. [[1851|1851]]. aastal]] anti Bakunin üle Venemaa võimudele. Hoolimata mõjukate omaste palveist keiser [[Nikolai I]]-le, paigutati ta [[Peeter-Pauli kindlus|Peeter-Pauli]], ning hiljem [[Schlüsselburg]]iOrešeki kindlus|Schlüsselburgi [[vangla]]sse ning saadeti. [[1857|1857]]. aastal]] saadeti ta [[Siber]]isse, kus taoli [[Irkutsk]]is oli lähemas kontaktis oma onunõo, [[Ida-Siberi võimuka [[kindralkuberner]]i [[Nikolai Muravjov-Amurski]]ga.

[[1860|1860]]. aastal]] põgenes Bakunin [[Jaapan]]i ja [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika]] kaudu [[London]]isse, kus mõnda aega töötas koos [[Alexander Herzen]]i ja [[Nikolai Ogarjov]]iga. Pärast ebaõnnestunud katset organiseerida abi Vene võimuga pahuksisse sattunud [[poolakad|poolakatele]] [[1863|1863]]. aasta]] [[Jaanuariülestõus]]u ajal, siirdus Bakunin järgmisel aastal [[Itaalia]]sse, kuhu jäi [[1867|1867]]. aastani]]. Seal loobus ta oma endistest teooriatest, mille lõppsihiks oli kõigi [[slaavlased|slaavlaste]] vabastamine ja nende ühendamine föderatiivseks slaavi riigiks. Hinnates ümber oma suhtumise [[riik]]likesse vormidesse ja [[revolutsioon]]ilisse [[taktika]]sse, rajas Bakunin alused oma kuulsale õpetusele [[anarhia]]st.

[[Pilt:Bakunin_Bremgartenfriedhof.jpg|right|170px|thumb|''Mihhail Bakunini haud [[Bremgartenfriedhof]]il [[Bern]]is''.]]

[[1864|1864]]. aastal]] võeti Bakunin [[Esimene Internatsionaal|I Internatsionaali]] liikmeks. Oma tegevusega tõi Bakunin sellesse organisatsiooni palju lahkhelisid ning seetõttu heideti ta [[1872|1872]]. aastal]] sealt välja. [[1871]]–[[1874|74]] kirjutas ta oma suuremad teosed: ''L'empire knouto-germanique et la révolution sociale'' ([["Nuudi-Germaani impeerium ja sotsiaalne revolutsioon"]]) ja ''Государственность и анархия'' ([["Riiklus ja anarhia"]]). Tema [[anarhism|anarhistliku]] teooria tuumaks on [[proletariaadi diktatuur]]i ja [[riik]]luse kõikide vormide eitamine.