Sopot: erinevus redaktsioonide vahel

'''Sopot''' on [[kuurort]][[linnkuurortlinn]] [[Poola]] põhjarannikul [[Gdańsk]]i ja [[Gdynia]] vahel. Ta moodustab koos viimastega ühise linnastu [[Trójmiasto]].

Järgmisel sajandil asutati tänapäeva Sopoti maa-alale kaks uut küla: Stawowie and Gręzowo. Esimest korda on neid mainitud [[1186]], kui nad annetati [[Oliwa]] [[tsistertslased|tsistertslaste]] [[klooster|Oliwa tistertslaste kloostrile]]. Kolmas Sopotis asunud küla Świemirowo annetati [[1212]] Żukowo lähedasele kloostrile. Sopoti küla, mis hiljem hakkas tähendama laiemat piirkonda, on mainitud [[1283]] (Sopoth) tsistertslastele kuuluvana ja [[1291]] (Sopot). [[1316]] ostis klooster ära kogu ranniku ja sai terve tänapäeva Sopoti ala omanikuks.

[[Toruni rahu]]lepinguga [[1466]] läks piirkond [[Poola kuningriik|Poola]] koosseisu.

[[Spaa]] teenindas Gdański elanikke juba [[16. sajand]]il. Siis oli Sopot Gdański kõige jõukamate inimeste elurajoon. Seal oli 11 lossi. Sopotis sõlmiti ka [[Oliwa rahu]] Poola ja [[Rootsi]] vahel, keda esindasid vastavalt kuningas [[Jan II]] ja [[Magnus de la Gardie]]. Maja, kus viimane elas, on säilinud ja seda hüütakse Rootsi majaks. [[Poola pärilussõda|Poola pärilussõja]] ajal [[1733]] vallutasid [[Venemaa keisririik|Vene]] väed Gdański ning järgmisel aastal riisusid Sopoti tühjaks ja põletasid maha. Küla seisis tühjana veel sajandi keskel.

[[1757]] ja [[1758]] ostis pomeraani päritolu Poola [[kindral]] [[Józef Przebendowski]] 9 mõisa varemed ja tema lesk Bernardyna Przebendowska (neiunaneiupõlves Kleist) ostis [[1786]] ülejäänud 2. Vahepeal oli Sopoti ümbrus [[1772]] läinud [[Esimene Poola jagamine|Esimese Poola jagamise]] käigus [[Preisimaa kuningriik|Preisimaa]]le, mille kuningas [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] konfiskeeris kiriku kõik maavaldused. Linna hakati nimetama [[saksa keel|saksakeelselt]] ''Zoppot''iks.

Küla ehitati ümber ja müüdi [[1806]]. müüdi külaaastal saksa kaupmehele [[Carl Christoph Wenger]]ile, kes avas [[1819]] jällegi supelmaja ja katsus seda Danzigis reklaamida, ent läks [[pankrot]]ti. Seevastu asutas [[Napoleon]]i armee endine arst [[Jean Georg Haffner]] [[1823]] teise supelmaja, mis sai väga populaarseks ja [[1824]] avati see kõigile, nagu ka 63 meetri pikkune [[muul]], riietusruumid ja park. Haffner suri 1830, ent supelmaja juhtimist jätkas tema kasupoeg [[Ernst Adolf Böttcher]]. Viimane laiendas asutust veelgi, avades [[1842]] [[sanatoorium]]i ja [[teater|teatri]]. Seepeale tõusis [[turist]]ide hulk Sopotis peaaegu 1200-ni aastas.

[[1870]] ühendati Sopot Danzig–[[Kołobrzeg|Kolberg]] [[raudtee]]ga, mida hiljem pikendati [[Berliin]]ini. Hea ligipääs suurendas turistide arvu 1900. aastaks juba 12 500-ni aastas. [[1873]] liideti asulaga naabruses olevad külad ja [[1874]]. aasta seisuga elas asulas juba üle 2800 inimese. [[1877]] ostis kohalik omavalitsus sanatooriumi doktor Haffneri pärijatelt ära ja jätkas kuurordi arendamisega. [[1881]] pikendati muuli 85 meetrini ja rajati teine sanatoorium, [[1885]] gaasitrassid, [[1887]] [[tenniseväljak]]ud ja [[1888]] ratsutamisväljak. [[1901]]. aasta lõpus avati kaks kirikut: nii protestantidele kui ka katoliiklastele. Taas kujunes Sopot rikaste puhkuspaigaks, enam mitte pelgalt Danzigi, vaid ka Berliini ja [[Königsbergi]] aristokraatia jaoks. Muuhulgas oli Sopot [[Wilhelm II]] lemmikkuurort. [[8. oktoober|8. oktoobril]] 1901 andis Wilhelm II Sopotile linna õigusedlinnaõigused.

Teise maailmasõja teisel päeval, [[2. september|2. septembril]] [[1939]] hõivasid Danzigi vabalinna [[Kolmas Riik|Saksamaa]] väed ja annekteerisid ta. Enamik [[poolakad|poolakaid]], [[kašuubid|kašuube]] ja [[juudid|juute]] vahistati või aeti välja. Sõja ajal kaotas Sopot tähtsuse turismikeskusena.