Redaktsioon: 8. juuli 2009, kell 03:52 redigeeri SieBot (arutelu \| kaastöö) Robotid 97 960 muudatust P robot lisas: te:యూహాన్నా అల్ దెమాష్కీ ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 27. oktoober 2009, kell 18:09 redigeeri eemalda Avjoska (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 91 594 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
61. rida: Kui üks kloostri munkadest suri, hakkas tema vend Johannest paluma, et too kirjutaks talle trööstiks [[tropar]]id. Lõpuks andis Johannes järele ning kirjutas laulud, mida tänini lauldakse. Vanake karistas teda sõnakuulmatuse eest, pannes ta kloostrist solki ja mustust välja rookima. Johannes kuuletus eeskujulikult. Siis oli vanakesel [[nägemus]], milles Jumalaema ütles, et Johannese kirjutamiskeeld tuleb tühistada. Pärast harilikku prooviaega õnnistas [[Jeruusalemma patriarh]] [[Johannes V (Jeruusalemma patriarh)\|Johannes V]] ([[705]]–[[735]]) ta [[preester\|preestriks]]. Johannese preestripühitsust on seostatud aastaga [[726]], teise versiooni järgi oli see umbes [[735]]. Johannes oli mõnda aega ~~pariarhikirikus~~patriarhikirikus [[jutlustaja]]ks, kuid läks siis oma kloostrisse tagasi. Pärimuse järgi käis ta hiljem ainult üks kord kloostrist väljas, nimelt Konstantinoopolis 754. aasta [[sinod]]il. Ta olevat seal vangi pandud ja teda olevat piinatud, kuid ta olevat pääsenud eluga. Praegu arvatakse, et Johannes suri enne seda sinodit. Johannes kirjutas elu lõpuni teoloogilisi kirjutisi ja kirikulaule. Patriarh küsis Johanneselt sageli nõu ja ka teised [[piiskop]]id hakkasid temalt nõu küsima. Aastal [[754]] kinnitas Konstantinoopolis keiser Leo järglase [[Konstantinos Kopronymos]]e käsul [[Chalkedon]]i lähedal [[Hiereia]]s kokku tulnud [[sinod]] (kuulutas end 7. oikumeeniliseks kirikukoguks; Hiereia kirikukogu ehk teine Chalkedoni kirikukogu) ikonoklastide põhimõtted ning pani nimeliselt [[kirikuvanne\|kirikuvande]] alla ikonoklasmi silmapaistvamad vastased. Johannest Damaskusest mainiti kirjaniku, [[eksegeet\|eksegeedi]] ja õpetajana ning nimetati "[[saratseenid]]e neetud soosijaks", "reeturlikuks pildikummardajaks", "[[Jeesus Kristus\|Jeesusele Kristusele]] ülekohtu tegijaks", "[[jumalakartmatus]]e õpetajaks" ja [[Pühakiri\|Pühakirja]] halvaks tõlgendajaks. Keisri käsul kirjutati tema nime "Manzer" (''Manzeros'' 'värdjas''). 73. rida: [[Paavst]] [[Leo XIII]] ajal ([[1890]]) arvati Johannes Damaskusest [[kiriku õpetaja]]te hulka. Tema mälestuspäev on õigeusu, katoliku (~~mittekohustulik~~mittekohustuslik mälestuspäev, ''[[Memoria ad libitum]]'') ning [[anglikaani kirik]]us [[4. detsember]]. Sel päeval viidi tema säilmed üle Mar Sabasse 749 või 750. Kuni [[1969]]. aastani oli tema mälestuspäev [[katoliiklus\|katoliku]] kirikus [[27. märts]]. Tema nimi on ''[[Martyrologium Romanum]]''<nowiki>'is</nowiki>. Johannese mälestuspäeva on peetud ka [[6. mai]]l. Ikoonidel kujutatakse Johannest idamaa mungarüüs pika [[habe]]mega vana mehena [[kirjutuspult\|kirjutuspuldi]] juures. Sageli kujutatakse teda maharaiutud käega. 107. rida: "''De fide orthodoxa''" esimene raamat räägib [[Jumal]]a [[olemus]]est ja [[olemasolu]]st, Jumala [[loomus]]est ja [[Kolmainsus]]est. [[Jumala olemasolu]] tõendina osutab ta sellele, et [[ilmutus]]est valgustatute arvamused langevad kokku nende omadega, keda juhib üksnes [[mõistuse valgus]]. Samuti kasutab ta argumenti, mis põhineb [[loodud asjade muutlikkus]]el, ja [[plaaniargument]]i. Teises raamatus võtab ta kokku oma aja vaated [[füüsiline maailm\|füüsilisele maailmale]], võtmata siiski kõiki neid omaks. Ta demonstreerib ka oma aja [[astronoomia]] põhjalikku tundmist. Samuti räägib ta seal [[ingel\|inglite]] ja [[deemon]]ite loomusest, maapealsest [[paradiis]]ist, [[inimloomus]]e omadustest, [[Jumala etteteadmine\|Jumala etteteadmisest]] ja [[ettemääratus]]est. [[Inimene\|Inimesest]] rääkides (27. peatükis) ~~esutab~~osutab ta ka kokkuvõtte [[psühholoogia]]st. Erinevalt [[Plotinos]]est samastab ta ''[[nus]]''<nowiki>'i</nowiki> ja [[hing]]e. Kolmandas raamatus on jutt [[Kristus]]e isiksusest ja kahekordsest loomusest. See viib [[monofüsitism\|monofüsiitliku]] ketserluse vaatluse juurde. Ta väidab, et hümn ''[[Trisagion]]'' ei käi ainult [[Kolmainsuse teise isiku\|Kolmainsuse teise isiku]], vaid kõikide [[isik (Jumal)\|isik]]ute kohta. Samuti kaitseb ta [[Neitsi Maarja]] õigust [[Jumalasünnitaja]] (''Theotokos'') tiitlile. Ta vaidleb ägedalt [[Nestorius]]ega, kes tahtis Jumalaema tiitli asendada "Kristuse-ema" tiitliga. Erilise tähelepanu all on [[inkarnatsioon]]. 169. rida: ''[[Pühak]]ud on saanud [[arm]]u läbi selleks, millena [[Kristus]] ilmneb loomuse läbi: nad on saanud jumalateks armu läbi, Jumala puhasteks eluasemeteks. Kuidas siis mitte austada elavaid Jumala templeid, Jumala elavaid ihulikke eluasemeid. Olles elavad, on nad Jumala ees julged.'' ''Mitte mateeriat ma ei austa, vaid mateeria loojat, kes minu pärast on saanud mateeriaks, valinud oma eluaseme mateerias. Mateeria läbi on ta pannud aluse minu päästele. Tõesti, Sõna on saanud lihaks ja laotanud oma telgi meie sekka (...) Seda mateeriat ma austan kui Jumala energia ja armuga täidetut.'' ''"Ma ei kujuta Jumalat, Nähtamatut, mitte niivõrd kui ta on nähtamatu, vaid niivõrd kui ta on saanud meile nähtavaks, saades osa ~~meoe~~meie seisundist.'' ''"Täna ilmutab end see, mida ihulikel silmadel pole võimalik näha: maine keha, mis kiirgab jumalikku hiilgust, surelik keha, mis ilmutab jumalikkuse kirkust. Sest Sõna on saanud lihaks ja liha Sõnaks, kuigi see ei ole ~~väkjunud~~väljunud jumalikust loomusest (...) Inimlikud asjad saavad Jumala asjadeks ja jumalikud asjad inimese omadeks (...) Taabor ~~juuneldab~~juubeldab ja rõõmutseb, jumalik ja püha mägi (...) sest ta võistleb armu poolest taevaga. Seal näevad valitud apostlid Kristust oma riigi kirkuses. Seal on surnute ülestõusmine nende usule ilmunud ning Kristus näitab end surnute ja elavate Issandana, tema, kes ta laseb [[Mooses]]t surnute seast ilmuda ja võtab elavate seat tunnistajaks [[Eelia]], jutsari tulepuhangus. Seal räägivad peamised [[prohvet]]id veel kord prohveti kombel, kuulutades Issanda minekut läbi risti. [...]. Nüüd vuliseb kõik valgusest ja särast. – Kunagi sisenes Mooses jumalikku pilve (...) Ja siis ei suutnud Iisrael pingsalt vaadata kirkust, mis ometi käis põgusalt üle Moosese palge; aga meie kontempleerime ~~kaetid~~kaetud näoga nagu peeglis enda sees Issanda kirkust, "olles muudetud kirkusest kirkusesse nagu Issanda vaimu läbi."'' ==Retseptsioon==

Johannes Damaskusest: erinevus redaktsioonide vahel