Zwiesprache: erinevus redaktsioonide vahel

Asi oli ainult selles, et ükskord päeval pärast hommikul kogetud "religioosset" inspiratsiooni võtsin ma kodus vastu noormehe, panemata sellesse suhtlemisse kogu hinge. Ma ei olnud ebapiisavalt armastusväärne, ma ei suhtunud temasse vähem tähelepanelikult kui tema eakaaskastesse, kes sel ajal tavaliselt käisid minu juures nagu oraakli juures, kes laskub nendega vestlusse, ma olin tähelepanelik ja avatud, kuid ma ei vaevunud ära arvama küsimusi, mida ta mulle ei esitanud. Nendest küsimustest sain ma teada hiljem, varsti pärast seda ühelt tema sõbralt – teda ennast ei olnud enam elavate kirjas, –sain– sain teada nende olemuslikust sisust, sain teada, et ta ei tulnud minu juurde juhuslikult, vaid saatuse[[saatus]]e käsul, tuli just minu juurde, tuli just sel tunnil mitte lobisemise pärast, vaid vastust saama. Mida me ootame, kui me meeleheites ikkagi läheme mingi inimese juurde? Tõenäoliselt tema kohalolekut, millega meile öeldakse, et mõte ikkagi on.

Sellest ajast saadik ma loobusin niisugusest "religioossusest", mis on vaid erand, väljavõtmine, väljumine igapäevaelust, [[ekstaas]], – või see loobus minust. Nüüd on mul ainult igapäevaelu, millest ma kunagi ei välju. Saladus ei avane enam, ta on kas ära läinud või kolinud siia, kus kõik toimub nii, nagu toimub. Ma ei tunne enam muud täiust peale iga sureliku tunni täiuse koos selle juurde kuuluva pretensiooni ja vastutusega. Kuigi ma olen kaugel sellest, et selle kõrgusel olla, tean ma, et pretensioonides kohtun ma pretensioonidega ja minu vastutuses on mulle lubatud vastata, ja ma tean, kes räägib ja otsib vastust.

Ma ei tea palju rohkem. Kui see on [[religioon]], siis ta on lihtsalt ''kõik'', lihtne läbi elatudelatav kõik oma kahekõneluses kahekõneluse-võimalikkuses.

Siin on koht ka selle kõrgematele kujudele. Kui sa palvetad[[palve]]tad, siis sa ei eemaldu oma elust, vaid pead silmas just oma elu, olgu kas või ainult selleks, et seda ära anda, samuti ka siis, kui sa viibid ennekuulmatus, vallutavas, kui sinu poole hüütakse ülalt, kui sa oled nõutud, valitud, ülistatud, saadetud, peetakse sind alati silmas ühes sinu sureliku eluga, see silmapilk ei ole elust välja võetud, ta on minevikuga külg külje kõrval ja noogutab veel järelejäänud elule; sa ei sukeldu külma täiusesse, sind ihaldatakse sideme jaoks.