Zwiesprache: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
jätk |
jätk |
||
8. rida:
'''Kokkuvõte'''
'''KIRJELDUS'''
'''Lähtemeenutus'''
Ma näen mõne aasta tagant unes üht ja sama unenägu variatsioonidega. Ma nimetan seda kahekordse kutse
Nii see unenägu kordus, kuni viimase korrani kaks aastat tagasi. Algul oli kõik nagu tavaliselt. Ent vastust ei olnud. Esimest korda ma ootasin vastust, varem oli see alati ootamatu. Ma muutusin avatuks, ja järsku tuli mitte kaugusest, vaid õhust minu lähedal hääletu vastus. Õieti see lihtsalt oli seal, juba enne minu hüüdu, kuid nüüd, mil ma temale avanesin, lubas ta end tajuda. Ma tajusin teda sama täielikult nagu vastust oma eelmistes unenägudes. Ma tajusin teda kõigi oma pooridega. Eelmistest vastustest erines ta selle poolest, et ta oli juba alati olnud.
18. rida:
Kui ma vastust enam ei tajunud, tundsin ma kõlavamalt kui eales varem: see on täide läinud.
'''Teatatav vaikimine'''
Nagu kõige ägedam sõnaline suhtlemine ei ole veel kõnelus (kõige ilmsemaks saab see kõnelevate inimeste kummalises vaidluses, mida tabavalt nimetatakse diskussiooniks, võimes
Kujutage ette kaht inimest, kes istuvad kõrvuti maailma üksinduses. Nad ei räägi teineteisega, ei vaata teineteise peale. Kumbki ei tea teise elust midagi, nad on äsja teineteist kohanud. Nad ei mõtle praegu teineteisest. Üks istub rahulikult pingil, olles avatud kõigele, mis võib juhtuda. Tema väljanägemine just nagu ütleks: ei piisa valmisolekust, tuleb olla tõesti siin. Teine inimene on vaoshoitud, ja selle vaoshoituse taga on needus – võimetus suhtlemiseks. Ja oletame, et just nüüd see needus võetakse ära. Ka nüüd ei lausu see inimene sõnagi ega liiguta end. Ometi ta teeb midagi. Vabastus saabus tema
'''Arvamused ja tõeline'''
Nii et inimestevaheline kahekõnelus, mis küll tavaliselt leiab väljenduse hääles ja sõnas, võib aset leida ka ilma märkideta. Kahekõneluse ülimail hetkil puudub sellel teatatav sisu, ent ometi on tegemist täiesti faktilise sündmusega.
Võiks arvata, nagu oleks siin jutt erootikast. Ent erootika ei ole sugugi mitte kahekõneluse kontsentratsioon ja arendus. Erootikas on dialoog ja monoloog segunenud ning ühtlasi peavad omavahelist võitlust. Armastusepuhang on sageli lihtsalt omaenda isiku ootamatult teoks saanud võimaluste nautimine.
34. rida:
Mõistete abil seda edasi anda on võimatu. Saab vaid tuua näiteid isiklikust elust selle kohta, kuidas kommunikatsioon kasvab üle suhtlemiseks, lastes kehastuda kahekõnelisel sõnal.
1914. aasta kevadel kogunes mitu inimest Euroopa eri rahvaste seast, aimates ette katastroofi ning püüdes luua rahvusteülest autoriteetset instantsi. Läbirääkimised olid
Hakkasin rääkima Jeesusest ja sellest, et juudid mõistavad teda seesmiselt kogu tema juudi olemuses, mis jääb kättesaamatuks kõikidele kristlikele rahvastele. "Mõistame nii, nagu see pole kättesaadav Teile," pöördusin ma otse selle preestri poole. Ta tõusis, ka mina seisin, me vaatasime teineteisele silma. "Unustatud," ütles ta, ning me embasime teineteist vennalikult.
40. rida:
Juutide ja kristlaste vaheline suhete klaarimine muundus kristlase ja juudi liiduks, ja selles muundumises sai tõeks kahekõnelus. Arvamised kadusid, lihas sai teoks tõeline.
'''Vestlused religioonist'''
Mulle võidakse vastu vaielda: kui jututeemaks on maailmavaated, siis ei saa kõnelust niiviisi katkestada. Iga osaline peab end oma möödapääsmatus ühekülgsuses avama, ja alles seeläbi ta mõistab, et teda piirab teine osaline. Siis nad kohtuvad oma mitteabsoluutsuses, mis on nende ühine saatus.
Ma vastan: selles, millele ma osutan, on küll olemas piiratuse kogemus, kuid kätkeb ka selle võimalik ületamine, mis küll ei leia aset "maailmavaate", vaid tegelikkuse pinnal. Ükski vaidluses osaleja ei pea oma veendumustest loobuma, vaid nad jõuavad liiduni selles riigis, kus veendumuste seadus ei kehti. Nad saavad samuti tunda oma mitteabsoluutsust, kuid vabanevad sellest surematuks silmapilguks. Nad on kohtunud juba enne seda, kui kumbki neist pöördus hinges teise inimese poole ning sellest hetkest seda teist inimest kujutledes tõesti temaga ja temale rääkis.
Teine vastuväide kõlab nii: see võib ju olla võimalik vaadete raames, kuid usutunnistuste valdkonnas mitte. Kui eri usutunnistustega inimesed vaidlevad oma õpetuste üle, siis on jutt Jumala tahte täitmisest, mitte pinnapealsest isiklikust nõusolekust. Kui keegi on valmis oma usu eest surema, selle eest tapma, siis ei saa olla riiki, kus usu seadus enam ei kehti. Säärane inimene püüab aidata kaasa tõe võidulepääsule ega lase tunnetel end uimastada. Teist inimest, kes pooldab vale usku, tuleb pöörata või vähemalt õpetada, vahetu kokkupuude temaga on võimalik üksnes väljaspool usu küsimusi, mitte nendest lähtudes.
Sellele etteheitele, mille jõud on selles, et ta ignoreerib just nagu iseenesestmõistetavana valitsevat relativeeritud vaimu mittekohustuslikkust, saan ma vastata vaid isikliku tunnistusega.
Ma ei saa mõista hukka [[Martin Luther|Luther]]it, kes [[Marburg]]is keeldus toetamast [[Ulrich Zwingli|Zwingli]]t, ega isegi [[Johann Calvin|Calvin]]it, kes on süüdi [[Miguel Servet|Servet]]i surmas, sest Luther ja Calvin usuvad, et Jumala Sõna on tunginud inimeste hinge nii sügavale, et nad on võimelised seda ühemõtteliselt tõlgendama, ja selle tõlgendus peab olema ainus. Aga mina sellesse ei usu, minu jaoks on Jumala Sõna nagu langev täht, mille leegist annab tunnistust [[meteoriit]]; sähvatust ma ei näe, ma saan rääkida ainult valgusest, ma ei saa kätte kivi, et öelda: see ta ongi. Ent seda erinevust usus ei tule pidada kõigest subjektiivseks, ta ei rajane mitte sellel, et meie, kes me täna elame, ei ole oma usus piisavalt kindlad; erinevus jääb, ükskõik kui tugevaks ka ei saaks meie usk. Olukord maailmas on ise muutunud, õigemini on muutunud inimese ja Jumala vaheline suhe. Ja selle suhte olemust ei saa taibata, kui mõelda ainult meile nii harjumuspärasest kõrgema valguse varjutusest, meie ilmutuseta eksistentsi ööst. See on ootuse öö, mitte ähmase lootuse, vaid ootuse öö. Me ootame Jumala ilmumist, ja meile on teada üksnes koht, kus see aset leiab, ja seda kohta nimetatakse ühisuseks.
Selle ootuse ametlikes [[katakomb]]ides ei ole ei ole üheselt tunnetatavat ja esitatavat Jumala sõna: meile pärandunud sõnad selgitavad meile end meie inimlikus pöördumises üksteise poole. Kuulekus tulevasele pole võimalik ilma ustavuseta selle loodule. Selle teadmine on meie tee, mitte "edasijõudmine", vaid tee. Algab tõeliste religioossete kõneluste aeg: jutt ei ole imaginaarsetest religioossetest kõnelustest, milles õigupoolest keegi ei näe oma vestluskaaslast ega pöördu tema poole, vaid algab tõeluse kahekõneluse aeg veendumuse ja veendumuse vahel, avatud isiksuse ja avatud isiksuse vahel. Alles siis ilmneb tõeline ühisus, mitte kõikides religioonides just nagu leitud ühise sisu ühisus, vaid olukorra, hirmu ja ootuse ühisus.
'''Ülesande püstitus'''
Kahekõnelus ei piirdu inimestevahelise suhtlemisega, vaid ta on inimestevaheline suhe, mis väljendub nende suhtlemises. Siit järeldub, et isegi kui võib saada läbi ilma sõnadeta, ilma teateta, peab kahekõneluses paratamatult olema üks asi – sisemine toimimise suunatus teineteisele. Kaks inimest, kes kahekõneluses osalevad, peavad olema teineteise poole pööratud, ükskõik millise aktiivsuse või aktiivsuse teadvuse määraga.
Seda on kasulik ette kujutada säärases järsus sõnastuses. Sest sõnastava küsimuse taga uuritava kategooria piiridest peitub küsimus, mis lõhub kõik vormelid.
'''Vaatlemine, kaemine, märkamine'''
Meie silme all elavat inimest saab vaadelda kolmel viisil (jutt ei ole [[teadus]]est). Seejuures ei pruugi taju objekt meist ja meie juuresolekust midagi teada; pole tähtis, kas tal on mingit suhtumist meie tajusse.
''Vaatleja'' püüab vaadeldavat tallele panna. Ta vaatlen ja joonistab seda, püüdes üles joonistada nii palju jooni kui võimalik. Vaatluse objekt koosneb joontest, ja iga joone taga on midagi varjul. Inimliku väljenduse süsteemi teadmine võtab arvesse individuaalseid variatsioone. Nägu on [[füsiognoomia]], liigutused on [[zhest|žest]]id.
''Kaeja'' ei pinguta üldse. Ta võtab sisse poosi, milles tal on võimalik objekti näha, ning ootab rahulikult, mida ta näha saab. Ainult algul on tal mingi kavatsus, edasi toimub kõik tahtmatult. Ta ei pane midagi tallele, jätab endale täieliku vabaduse, ei karda üldse midagi unustada ("Unustada on hea.") Ta ei anna oma [[mälu]]le ülesandeid, vaid usaldab selle orgaanilist tegevust, mis säilitab kõik, mis väärib säilitamist. Ta ei vii vaatleja kombel rohtu [[haljassööt|haljassöödana]] ära, vaid pöörab seda ühelt küljelt teisele, et sellele langeksid päikesekiired. Ronge ta ei jälgi ("Rongid viivad vales suunas."). Kaetavas objektis ei ole talle tähtsad "iseloom" ega "väljendus" ("Huvitav ei ole tähtis.") Kõik suured kunstnikud on olnud kaejad.
Kuid on olemas ka hoopis teistsugune taju.
Kaejale ja vaatlejale on ühine see, et nii ühel kui ka teisel on hoiak, nimelt püüd tajuda oma silme ees olevat inimest; et ta oleks tajujast ning tema isiklikust elust eraldatud "objekt", mida just sellepärast saabki "õigesti" tajuda; et seega tema poolt tajutav, olgu see siis joonte summa nagu vaatlejal või eksistents nagu kaejal, ei nõuaks temalt tegusid ega oleks saatuslik; et kõik leiaks aset [[esteesia]] kõige kaugemates sfäärides.
Teine asi, kui ma oma isikliku elu tunnil, mis on tajule avatud, kohtan inimest, kelles miski mulle "ütleb" midagi, mida ma objektiivselt ei oska taibatagi. Ei ütle mulle mitte seda, milline see inimene on, mis temaga toimub ja nii edasi. Vaid ütlen midagi ''mulle'', apelleeri kuidagi minule, siseneb öeldavaga minu ellu. See võib olla miski, mis on seotud antud inimesega, näiteks see, et ma olen talle vajalik. See võib olla ka midagi minu kohta. See inimene ise oma suhtumises minusse ei ole öeldavaga kuidagi seotud, tal ei ole suhtumist minusse, ta ei ole võib-olla mind tähelegi pannud. Mitte tema ei ütle, nii nagu too üksildane inimene sõnadeta ütles tema kõrval pingil istujale oma saladuse: öeldakse ''seda''. Kes mõistab sõna "ütleb" [[metafoor]ina, see ei saa minust aru. Fraas "see ei ütle mulle midagi" on metafoorne väljendus; aga see, mida mina silmas pean, on tõepoolest keel. Keele majas on palju eluasemeid, ja see on üls sisemistest.
Niiviisi öeldava tajumine käib hoopis teisiti kui vaatlemine ja kaemine. Inimest, kelle kaudu mulle midagi öeldi, ei saa ma üles joonistada, ei saa teda kirjeldada, ja kui ma teeksin katset, oleks öeldavaga kõik läbi. See inimene ei ole minu tähelepanu objekt, ma osutusin temaga kuidagi seotuks. Võib-olla pean ma teda kuidagi mõjutama, võib-olla pean ainult midagi õppima, ja asi on ainult selles, et ma selle "vastu võtaksin". Võib-olla tuleb mul vastata kohe just sellele inimesele, siinsamas; võib-olla aga on öeldul ees pikk mitmekesine edasiandmise tee ja sellele vastata tuleb mul kuskil, millalgi ja kellelegi –kes teab, mis keeles, praegu aga on kogu asi ainult selles, et ma võtan enese peale tarviduse vastata. Kaheldamatu on vaid see, et minu poole on pööratud sõna, mis nõuab vastust.
Nimetame niisugust taju ''märkamiseks'' (''Innewerden'').
Sellise märkamise objektiks ei pea olema timgimata inimene, see võib olla loom, taim, kivi: mitte ükski nähtus, mitte ükski sümdmus ei ole väljas sellest reast, milles mulle midagi öeldakse. Miski ei saa keelduda olemast säärase sõna astjaks. Kahekõneluse võimaluse piirid on märkamise piirid.
'''Märgid'''
Igaühel meist on ümber turvis, mis peab märgid ära tõrjuma. Märgid on meoe peale suunatud pidevalt, elada tähendab olla see, kelle poole pöördutakse, tuleb ainult see pöördumine vastu võtta, tuleb ainult kuulda seda pöördumist. Ent risk tundub meile liiga suurena, meile tundub, et selline helitu äike ähvardab hävinguga, ning me täiustame oma kaitseaparaati põlvest põlve. Meie teadus kinnitab meile: "Ole rahulik, kõik läheb nii, nagu peab minema, sinule ei ole midagi suunatud, sind ei peeta silmas, see on maailm. Sa võid seda tajuda, nagu tahad, kuid mida sa ka ette ei võtaks, see lähtub ainult sinust, sinult ei nõuta mitte midagi, sinu poole ei pöörduta, kõik on vaikne."
Igaüks meist on suletud turvisesse, millega me harjume ja mida me varsti enam ei märka. On vaid hetki, mil on võimalik sellest läbi tungida ning äratada hing tundlikkusele. Ja kui midagi sarnast on meiega juhtunud, kui me oleme muutunud valvsaks ning küsime endalt: "Mis siis ikka erilist on juhtunud? Kas see on siis midagi muud, kas see pole see, mis iga päev juhtub?", siis me võime vastata: "Tõepoolest, mitte midagi erilist, see on igapäevane asi, ainult et meid ei ole iga päev siin."
Selle märgid, et meie poole pöördutakse, ei ole midagi ebatavalist, see ongi see, mis kogu aeg toimub, mis toimub lakkamatult, sõnaline pöötdumine ei lisa siia midagi.
Kõik, mis toimub, on pöördumine minu poole. Sellega, mis minuga juhtub, pöördub maailmas toimuv minu poole. Ainult seda puhastades, eraldades seda pöördumisest minu poole, saan ma minuga toimuvat tajuda mind mitte silmas pidavate maailmasündmuste osana. Seesmiselt seotud, steriliseeritud süsteem, millesse kõik peab minema, on inimtegevuse titaanlik projekt. Ka keel on sellele allutatud.
Selle aegade torni tipust, kui mõned selle väravate kaitsjatest peavad võimalikuks pöörata mõningat tähelepanu sarnastele mõttekäikudele, vastatakse mulle: see on ju lihtsalt variatsioon sellest vanast ebausust, et kosmilistel ja telluurilistel nähtustel saab olla inimese elus vahetu tähendus, millest meil on võimalik aru saada. Selle asemel, et mõista toimuvat [[füüsika]]lises, [[bioloogia|bioloogilises]], [[sotsioloogia|sotsioloogilises]] aspektis (mida ma uurimuste edusammudest alati vaimustuma kaldudes väga hindan, kui ainult need, kes seda teevad, teavad, mida nad teevad, ega kaota vaateväljalt piire, mille raamides nad tegutsevad), tehakse katse taibata nende imaginaarset tähendust, mille jaoks mõistuse seadustele alluvas aegruumikontiinuumis pole kohta.
Seega olen ma ootamatult sattunud [[augur]]ite seltskonda, kelle kummalised alaliigid, nagu teada, on tänapäeva maailmas olemas.
Ent olgu siis tegemist [[ennustamine|ennustamisega]] loomade sisikonna järgi või tähtede järgi, selle märkidele on omane, et need on teatmikus kirjas, olgugi et kirjutamata teatmikus. Ja kui salajas neid teatmeid ka edasi ei antaks, igaüks, kes neid kasutab, ''saab teada'', millist elupööret üls või teine märk tähendab; ja isegi kui mitme erinevat laadi märgi kokkupõrge tekitab erilisi raskusi seoses lahushoidmise ja kombineerimisega, on alati võimalik "toime tulla". Seda laadi tegevuste ühine tunnus on korratavus: reeglite, seaduste ja anakoogiajärelduste ühesugusus, ükskord ja lõplikult avastatud, pidev rakendatavus. See, mida nimetatakse ebausuks, on minu meelest pigem ebateadmine. Ebausklikust hirmust 13. kuupäeva ees viib otsetee [[gnoosis]]e petlike kõrgusteni; siin ei ole isegi mitte ahvisarnasust tõelise usuga.
Tõelime usk, kui ma tohin nõnda nimetada võimet ennast esitada ja öeldavat kuulda, algab sealt, kus lõpeb juhindumine reeglitest, kus kaob tahtminegi seda teha. See, mis minuga toimub, ütleb mulle midagi, kuid seda, mida see mulle ütleb, ei saa mulle avada mingi salateadmisega, sest seniajani ei ole seda veel kunagi öeldud ning see ei koosne kunagi hääldatud häälikutest. Seda ei saa tõlgitseda, nagu ka mitte tõlkida, seda ei saa mulle selgitada ja ma ei saa seda esitada, see ei ole üldse "Mis", see on mulle heidetud minu ellu, see ei ole kogemus, mida võib meenutada väljaspool antud olukorda, see jääb alati pöördumiseks tollel kindlal hetkel, sellest hetkest lahutamatuks, vastust sooviva küsija küsimuseks.
(Küsimus. Selles seisnebki teine tohutu vastandlikkus tõlgitsemise märkide ja siin silmas peetava märkide keele vahel: ta ei ole kunagi teatmete teatamine, selgitamine, rahustamine.)
Usk asub ainukordsuse voos, mida püüab ületada teadmine. Inimvaimu töö, kõik analoogiate, tüpoloogiate konstrueerimised on vajalikud, kuid põgenemine oleks pöörduda nende poole, kui sinule, minule on esitatud küsija küsimus. Ainult voos pannakse prooovile ja viiakse täide elatud elu.
Kogu austuse juures maailmakontiinuumi vastu – elus on mulle teada üksnes maailma konkreetsus, mis seisab minu ees kogu aeg, iga minut. Ma võin seda liigendada koostisosadeks, võin võrreldes arvata neid sarnaste nähtuste rühmadesse, võin neid varasematest tuletada, lihtsamatele taandada, ja kõige selle juures ei puuduta ma oma maailmakonkreetsust, seda ei saa liigendada, võrrelda, taandada, ja ta vaatab minu peale hirmutavalt oma ainukordsuses. Nõnda tahab [[Stravinski]] balletis rändnukuteatru direktor publikule näidata, et [[Pierrot]], kes publikut hirmutab on lihtsalt õlekimp näitlejariietes, rebib selle tükkideks, ning kukub hirmust värisedes, kui palagani katusel istub ''elus'' [[Petrushka|Petruška]] ja naerab tema üle.
Maailmakonkreetsuse tõeline nimetus on minule, igale inimesele usaldatud loomine. Selles on antud meie poole pöördumise märgid.
'''Pöördumine'''
Noorpõlves oli mulle tavaelus erandiks üksnes "religioosne". Tulid tunnid, mis olid asjade kulust välja võetud, miski lõhkus argielu kõva kesta. Ja siis oli aajade tavapärane püsivus rikutud. Toimunu hävitas argielu seadust. "Religioosne kogemus" oli kogemus Teisest, mis ei mahu eluseosesse. Ta võis alata millestki tavapärasest, mingi hästi tuttava objekti kaemisest, mis järsku muutus salapäraseks ja pelutavaks ning lõpuks läbipaistvaks, viies saladuse pimedusse ühes selle sähvivate välkudega. Ent aeg võis olla katki rebitud ka ilma igasuguse ajendita, – algul purunes maailma kindel ehitus, seejärel kadus veel kindlam enesekindlus, ja see olemuseta olend, kes sa äsja olid, kes nüüd on sulle juba tundmatu, andus üle asjade täiusele. "Religioosne" võttis inimese tema keskkonnast välja. Teisele poole jäi tavaelu oma tegemistega, siin aga valitsesid loobumus, kirgastus, vaimustus väljaspool aega, väljaspool tagajärgi. Järelikult haaras minu enda olemasolu siinpoolset ja sealpoolset, ja nende vahel ei olnud muud seost peale ülemineku tegeliku silmapilgu.
Et surma ja igaviku poole püüdlevat ajalikku elu, mis nende palge ees võib täide saada üksnes oma ajalikkust täide saates, ei ole õige niiviisi jaotada, see avanes mulle tänu argisele sündmusele, sündmusele, mis minu üle kohut mõistis, lausus kohtuotsuse kinnise suuga ja liikumatu pilguga, nagu armastab seda otsust tega tavapärane asjade käik.
Asi oli ainult selles, et ükskord päeval pärast hommikul kogetud "religioosset" inspiratsiooni võtsin ma kodus vastu noormehe, panemata sellesse suhtlemisse kogu hinge. Ma ei olnud ebapiisavalt armastusväärne, ma ei suhtunud temasse vähem tähelepanelikult kui tema eakaaskastesse, kes sel ajal tavaliselt käisid minu juures nagu oraakli juures, kes laskub nendega vestlusse, ma olin tähelepanelik ja avatud, kuid ma ei vaevunud ära arvama küsimusi, mida ta mulle ei esitanud. Nendest küsimustest sain ma teada hiljem, varsti pärast seda ühelt tema sõbralt – teda ennast ei olnud enam elavate kirjas, –sain teada nende olemuslikust sisust, sain teada, et ta ei tulnud minu juurde juhuslikult, vaid saatuse käsul, tuli just minu juurde, tuli just sel tunnil mitte lobisemise pärast, vaid vastust saama. Mida me ootame, kui me meeleheites ikkagi läheme mingi inimese juurde? Tõenäoliselt tema kohalolekut, millega meile öeldakse, et mõte ikkagi on.
Sellest ajast saadik ma loobusin niisugusest "religioossusest", mis on vaid erand, väljavõtmine, väljumine igapäevaelust, ekstaas, – või see loobus minust. Nüüd on mul ainult igapäevaelu, millest ma kunagi ei välju. Saladus ei avane enam, ta on kas läinud või kolinud siia, kus kõik toimub nii, nagu toimub. Ma ei tunne enam muud täiust peale iga sureliku tunni täiuse koos selle juurde kuuluva pretensiooni ja vastutusega. Kuigi ma olen kaugel sellest, et selle kõrgusel olla, tean ma, et pretensioonides kohtun ma pretensioonidega ja minu vastutuses on mulle lubatud vastata, ja ma tean, kes räägib ja otsib vastust.
Ma ei tea palju rohkem. Kui see on religioon, siis ta on lihtsalt ''kõik'', lihtne läbi elatud kõik oma kahekõneluses võimalikkuses.
Siin on koht ka selle kõrgematele kujudele. Kui sa palvetad, siis sa ei eemaldu oma elust, vaid pead silmas just oma elu, olgu kas või ainult selleks, et seda ära anda, samuti ka siis, kui sa viibid ennekuulmatus, vallutavas, kui sinu poole hüütakse ülalt, kui sa oled nõutud, valitud, ülistatud, saadetud, peetakse sind alati silmas ühes sinu sureliku eluga, see silmapilk ei ole elust välja võetud, ta on minevikuga külg külje kõrval ja noogutab veel järelejäänud elule; sa ei sukeldu külma täiusesse, sind ihaldatakse sideme jaoks.
| |||