Absolutism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
27. rida:
*Absolutismi teine järk oli '''[[õukondlik absolutism]]''', mis domineeris 17. sajandil ja 18. sajandi algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV, juhtlausega: "Riik, see olen mina" (''l'Etat, c'est moi''). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja täiuslikemaks valitsemisviisiks.
*Kolmandaks perioodiks on Roscheri järgi '''[[valgustatud absolutism]]''',
Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et absolutismi muutumises oli oluline religiooni ja ratsionaalsuse suhe: 16. sajandil oli konkurentsitult esikohal veel usk, Louis XIV ajal võib märgata mõistuspärasuse ja konfessiooni tasakaalu (kuningas valitseb Jumala armust, kuid nii, nagu tema arvates ühiskonnale (mitte otseselt Jumalale) parim on) ning valgustuslikus absolutismis domineeris selgelt inimmõistus, mis loodeti suutvat lahendada kõik inimkonna probleemid.
37. rida:
Absolutismi teooria tekkis [[varauusaeg|varauusajal]], kui moodustusid esimesed rahvusriigid ja senine ühiskonnakorraldus hakkas lagunema. Et [[humanism]] oli senisest tunduvalt enam esile tõstnud inimest, usk Jumalasse hakkas muutuma kõikuvamaks ning [[feodalism|feodaalsüsteem]] ei suutnud ühiskondlike ja majanduslike muutustega kuigivõrd kohaneda, siis hakati otsima uut korraldust, millega uusaegset riiki stabiliseerida ja edukalt valitseda. 16. sajandil kogus ususõdade ja muude segaduste tõttu üha enam populaarsust idee, et kõrgeim võim peaks kuuluma vaid ühe isiku kätte, kes suudaks nii rahvast kui riiki ühendada ja juhtida ega peaks arvestama teiste võimulolijate soovidega. Esimesena esitas sellelaadsed ideed [[Niccolò Machiavelli]] ([[1469]]–[[1527]]) oma teoses "[[Valitseja (Machiavelli)|Valitseja]]" (''Il Principe''), kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. See polnud siiski otseselt absolutistliku teooria algus, kuna Machiavelli idee polnud niivõrd koondada kogu võimu ühe võimulolija kätesse kui pigem leida tõhusa valitsemise põhimõtteid. Teda peetakse ilmaliku riigi valitsemise teooriale alusepanijaks.
Absolutistliku teooria tekkimiseks sobivaim pinnas osutus olevat aga Prantsusmaal, kus kuningavõim oli alates [[15. sajand]]i keskpaigast pidevalt tugevnenud. Kuningas [[François I]] valitsemisajal ([[1515]]–[[1547]]) tsentraliseeriti valitsusaparaati tunduvalt ning tekkis reaalne võimalus, et kehtestub valitsemiskord, kus kuningal ei ole mitte ainult keskne, vaid ka sisuliselt täielik roll ja jagamatu võim. Selleaegsed riigiteoreetikud, kes olid ühtlasi ka aadlikest riigimehed (näiteks [[Philippe de Commynes]], [[Claude de Seyssel]] ja [[Etienne Pasquier]]), ei pidanud sellist valtisusvormi siiski sobivaks ja soovitasid oma ideaalse riigi konstruktsioonides säilitada senine võimu jaotus kuninga, aadlike ja seisustekogude vahel. François I humanistist sekretär [[Guillaume Budé]] ([[1467]]–[[1540]]) pakkus oma teoses "
Lisaks teravalt vastanduvale kuningavastasele radikalismile ja tekkivale absolutismile eksisteeris veel kolmaski suund, konstitutsionalism, mille juured olid keskajas ning mis rõhutas kuninga ja valitsusorganite [[konsensus]]e vajalikkust. Järk-järgult muutus ka enamik konstitutsionalismiteooriaid absolutistlikumateks.
87. rida:
====Füsiokraatide riigiteooria====
[[Füsiokratism]] tekkis 18. sajandi Prantsusmaal ja selle loojaks peetakse [[Louis XV]] ihuarsti [[François Quesnay]]d. Mõnes mõttes olid tema ideed kameralismi vastandeiks, kuna erinevalt viimase üldisest tendentsist õhutada võimalikult suurt riigi kontrolli soovis Quesnay kogu ühiskonnaelu, eriti aga majanduse sellest vabastada. Ta uskus, et kõige paremini toimib riik siis, kui seda juhivad loomuseadused, mitte valitsejate ettekirjutused. Kuid tema eesmärk oli sama mis kameralistidel, nimelt valgustada ühiskonda ja saavutada üldine hüveolu. Ka füsiokratistlikku riiki võis tema nägemuse järgi juhtida absoluutne monarh, kuid see pidi oma mõju rakendama selleks, et riigi ja muude huvigruppide sekkumist minimeerida. Füsiokratistidelt pärineb [[vabaturumajandus]]e lipukiri ''
====Opositsioon valgustatud absolutismile====
195. rida:
Euroopa absolutism lõppes [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal, kui nii Vene, Saksa kui ka Austria-Ungari impeerium kokku varises. Monarhiate asemele tekkisid vabariigid, kus valitsusvõim oli sageli ebademokraatlik. Ainsaks absoluutse monarhiaga riigiks jäi [[1929]]. aastal [[Vatikan]], kus paavstil on piiramatu võim. Mõningaid katseid oli teisigi (näiteks kuningad [[Ahmed Zogu]] [[Albaania]]s, [[Carol II]] [[Rumeenia]]s ja [[Bulgaaria tsaar|tsaar]] [[Boris III]] [[Bulgaaria]]s), kuid need jäid lühiajalisteks ja tõid enamasti kaasa kas sõjalise diktatuuri või riigi allutamise mõnele teisele diktaatorile.
Mujal maailmas olid olulised absoluutse monarhiaga riigid 19.
===Absolutism tänapäeval===
| |||