Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum''' on Eesti riiklik
== Tegevusvaldkond ==
Vastavalt põhikirjale hõlmab muuseumi tegevusvaldkond Eesti sõjanduse ajalooga seotud esemete ja materjalide väljaselgitamist, kogumist, säilitamist, uurimist ja üldsusele vahendamist, samuti sõjaajaloolise uurimistööga tegelemist ning rahvusvaheliste sidemete arendamist teiste vastavate institutsioonidega.▼
==Ajalugu==
Muuseum loodi ametlikult [[Johan Laidoner]]i päevakäsuga nr. 5. Mõte asutada muuseum Vabadussõjast tuli [[Jaan Soots]]il, kui ta ajakirjanduses tahtis koguda selle tarbeks erinevaid asju nagu näiteks sõdurite kirju, esemeid ja fotosid. ▼
Muuseumi korraldajaks sai 6. Jalaväe polgu reamees [[Taavet Poska]], kes oli ka fotograaf. Esimene väiksem näitus avati 24. veebruaril, [[1922]]. aastal, mis tähistas nelja aasta möödumist Vabariigi sünnist. Suurem väljapanek nõudis veel aega. Sõjaväe juhtkond suhtus muuseumisse vägagi tõsiselt, kuna keelati väeosades Vabadussõja aegseid erinevaid asju hävitada ennem kui need on üle vaadatud. Üle vaadatu asjadele lisati lipik "Sõjamuuseumi omand". Sellega sai muuseum endale vanu kahureid, suurtüki platvormi ning soomusauto "Vanapagan". Eraldi tellimustena hakkasid paljud kunstnikud tegema erinevaid töid Vabdussõja lahingutest. Nendeks olid enamasti [[Maximillian Maksolly]], [[Jüri Riis]], [[Voldemar Kangro-Pool]] ja [[Peet Aren]]. Peale selle ostis muuseum Vabadussõja fotosid ka vendade Parikaste ja Võru fotograafi Niiluse käest. ▼
=== 1919-1940 ===
[[1940]]. aastaks oli muuseumis peaaegu 10 000 erinevat eksponaati, mis sisaldasid relvi, mannekeene Vabadussõja vormidega, Punaarmeelt trofeedena saadud väeosalipud, samuti sõjakaardid ja ülemjuhataja sõjakabineti sisustus. Eraldi olid ekspositsioonid pühendatu Vabadussõja kangelastele [[Anton Irv]]ele ja [[Julius Kuperjanov]]ile. Seal olid nende aumärgid. Peale kindralmajori [[Ernst Põdder]]i surma lisandusid sinna ka tema esemed. [[1930]]. aastaks muudeti nimi ümber Sõjamuuseumiks.▼
▲Muuseum asutati [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] ajal [[19. jaanuar]]il [[1919]]. Muuseum loodi ametlikult [[Johan Laidoner]]i päevakäsuga nr. 5. Mõte asutada muuseum Vabadussõjast tuli [[Jaan Soots]]il, kui ta ajakirjanduses tahtis koguda selle tarbeks erinevaid asju nagu näiteks sõdurite kirju, esemeid ja fotosid.
▲Muuseumi korraldajaks sai 6. Jalaväe polgu reamees [[Taavet Poska]], kes oli ka fotograaf. Esimene väiksem näitus avati 24. veebruaril, [[1922]]. aastal, mis tähistas nelja aasta möödumist Vabariigi sünnist. Suurem väljapanek nõudis veel aega. Sõjaväe juhtkond suhtus muuseumisse vägagi tõsiselt, kuna keelati väeosades Vabadussõja aegseid erinevaid asju hävitada
Pärast Eesti okupeerimist [[Nõukogude Venemaa]] poolt tuli muuseumil oma assukohast minema kolida. Eksponaadid pakiti kokku ja toimetati Koplisse. Varsti toodi nad tagasi Vanalinna ja paigutati Kiek in de Kök torni. Sõja ajal, 24. juunil 1941, anti endise Sõjamuuseumi relvadest Punaarmeele 12 kuulipildujat, 50 vintpüssi, 35 püstolit, 26 saablit ja laskemoona, veel ka soomusauto "Vanapagan". 1950. aastate alguses alustati aga juba dokumenteeritud hävitustööga. 18. aprillil 1950 koostatud akti järgi hävitati 398 maali ja graafilist lehte ning 168 skulptuuri sh J. Kuperjanovi ja A. Irve surimaskid. Veel mitmed geograafilised kaardid. Peale hävitustöö anti vanu Kaitseväe vorme üle erinevatele asutustele nagu nagu Teaduste Akadeemia raamatukogule ja Kunstimuuseumile. 235 ühikut Eesti kaitseväe ja politsei vormiriietust anti üle Draamateatrile.▼
[[1930]]. aastaks muudeti nimi ümber Sõjamuuseumiks.
Eesti riiklik sõjamuuseum taastati 1. märtsil 2001. aastal kaitseministri 26. veebruari 2001. aasta määrusega nr 6 ametliku nimetusega Laidoneri Muuseum.▼
▲[[1940]]. aastaks oli muuseumis peaaegu 10 000 erinevat eksponaati, mis sisaldasid relvi,
▲Vastavalt põhikirjale hõlmab muuseumi tegevusvaldkond Eesti sõjanduse ajalooga seotud esemete ja materjalide väljaselgitamist, kogumist, säilitamist, uurimist ja üldsusele vahendamist, samuti sõjaajaloolise uurimistööga tegelemist ning rahvusvaheliste sidemete arendamist teiste vastavate institutsioonidega.
===Okupatsiooniaeg===
Pärast Eesti okupeerimist [[Nõukogude Venemaa]] poolt tuli muuseumil oma assukohast minema kolida. Eksponaadid pakiti kokku ja toimetati [[Kopli]]sse. Varsti toodi nad tagasi Vanalinna ja paigutati [[Kiek in de Kök]] torni. Sõja ajal, 24. juunil 1941, anti endise Sõjamuuseumi relvadest Punaarmeele 12 [[kuulipilduja]]t, 50 [[vintpüss]]i, 35 [[püstol]]it, 26 saablit ja laskemoona, veel ka [[soomusauto]] "Vanapagan".
▲
===Taastamine===
Peale Eesti taasiseseisvumist lahkus [[Nõukogude Armee]] Eestist ja vabastas ka [[Viimsi]]s [[Viimsi mõis]]a. Mõisakompleksis alustas juba 1990 -ndate keskpaigas tegevust Kindral Laidoneri Muuseum, mille juhiks sai [[Danel Lään]]. Mõisakompleks oli halvas seisukorras ja oli raskusi renoveerimisrahade leidmisega.
▲Eesti riiklik sõjamuuseum taastati 1. märtsil 2001. aastal kaitseministri 26. veebruari 2001. aasta määrusega nr 6 ametliku nimetusega Laidoneri Muuseum. Vastne sõjamuuseum registreeriti riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris 13. juunil 2001. aastal.
Taastatud sõjamuuseumi direktorina töötas alates 1. juunist 2001 [[Hannes Walter]] ja 2005-2009 [[Indrek Tarand]].
==Lingid==
*[http://laidoner.ee Muuseumi ametlik koduleht]
| |||