Gladiool: erinevus redaktsioonide vahel

Kasvuaegse hooldamise tähtsamad tööd on umbrohu kitkumine, sademetevaesel perioodil regulaarne kastmine, väetamine, äraõitsenud õiejäänuste eemaldamine, vajadusel toestamine. Toestamiseks võib kasutada nii tokke kui ka parajale kõrgusele horisontaalselt asetatud suuresilmalist traatvõrku. Gladioolide õisi on parem lõigata õhtuti, kui päike enam lilledele ei paista. Lõige tehakse viltu, nuga peaks olema hästi terav. Lõigatud õied asetatakse kohe vette ja veenõuga ööseks jahedasse ruumi. Selline tegutsemine pikendab lillede vaasi-iga. Lõikeõisi tuleks lõigata nii, et mõned alumised lehed jääksid alles, mis annab taimele võimaluse kasvatada sibulat ja valmistuda puhkeperioodiks. Gladioolid võivad peenras kasvada kuni sügiseste öökülmadeni. Pärast taimede maapealse osa kolletumist kaevatakse mugulsibulad mullast välja ja kuivatatakse ning sorteeritakse. Lõhnav gladiool (G. callianthus Marais, syn. Acidanthera bicolor), mis on pärit Etioopiast. Seetõttu kutsutakse teda vahel ka etioopia gladiooliks. Taim kasvab ca 60 cm kõrguseks, on mõõkjate lehtede ja allapoole kaarduvate valgete, purpurse südamikuga lõhnavate õitega. Õitseaeg on august–september. Lõhnav gladiool eelistab kasvada päikeselisel kuni poolvarjulisel viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega ning tuulte eest kaitstud kohal. Vajab kastmist kogu kasvuperioodi vältel. Sobib nii aia- kui lõikelilleks. Parim istutusaeg on maikuu. Sügisel tuleks mugulad välja kaevata ja nendega tuleks toimida sarnaselt gladioolisibulatega. Bütsantsi gladiool (Gladiolus communis syn. G. byzantinus) vahel ka nimetatuna taligladiool on väikeseõieline talvekindel looduslik gladiooliliik, mis õitseb juulis. Sobib kasvatamiseks aias, peenral või ka kiviktaimlas. Eelistab päikeselist, hästi õhustatud parasniiske, viljaka ning vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Parim istutusaeg on september–oktoober. Võib jätta mitmeks aastaks samale kohale, kuid talvekate vajalik.

 

[[cs:Mečík]]

[[de:Gladiolen]]