Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu liikmeskond paisus 1931. aastal kolme tuhandeni. Järgmisel aastal hakkas EVKL saavutama massiorganisatsiooni mõõtu, nii et organisatsiooni reorganiseerimise ajaks sügisel 1933, kuimil seevabadussõjalaste ühendus muudeti [[Eesti Vabadussõjalaste Liit|Eesti Vabadussõjalaste Liiduks]], oli vabadussõjalaste liikumisega ühinenud üle viiekümne tuhande mehe.
Mais ja juunis 1933 toimusid EVKL-i korraldusel üle Eesti ridamisi vabadussõjalaste päevadpäevi. Esmalt osales Tallinnas 7. mail korraldatud rongkäigul ja miitingul 2000 EVKL-i liiget, lisaks tuhandeid pealtvaatjaid. See andis EVKL-i juhatusele ka maakondlike päevade algatamise indu. Vabadussõjalaste päevadel [[Narva]]s, [[Tartu]]s, [[Tallinn]]as, [[Rõuge]]s, [[Kuressaare]]s, [[Haapsalu]]s, [[Türi]]l tulid vabadussõjalased välja täisvormis ja nimelt — musta baretiga, käelindiga khakivärvi pluusides, kollase rihmaga vöötatud kalifeepükstes ja säärsaabastes.
Vabadussõjalastel olid avalike ürituste turvamiseks oma korrapidamisüksused, mis sel ajal oli teistegi ühiskondlike organisatsioonide puhul levinud tavaks (näiteks sotsialistlike ühenduste võimlemis- ja löögirühmad).
