Surju: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
SamuraiBot (arutelu | kaastöö) P Eesti külad > Pärnu maakonna külad |
Jaanika123 (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
1. rida:
Surju kuulus Pärnu kihelkonda. Surju oli eramõis, kus valitses täielik teoorjus kuni 1883. aastani. Esmakordselt on Surjut mainitud 1544. aastal (Dorf. Surge). Surju (saksa keeles Surri) nimi on Suurejõest, millist nime kandnud siin vanasti Argansa talu. Aastal 1544 läänistas ordumeister Hahn Sorje küla. Hahni tütar abiellus Wigant von Ungerniga, kes see kaudu sai endale Suroi ehk Sorje. Viimase tütar abielludes Chr. Von Düreniga tõi temale Surju 2000 margalise kaasavara pandina. Ta pantis selle omakorda 1597 aastal Hans Platele 1900 marga eest. Södermanlandi hertsog Karl läänistas 26. septembril 1600. aastal Pärnus laagris olles Hans Platele Surri küla, mis kinnitati ka tema järglastele. Millal siis Surju külast mõis sai, pole teada. Platede käes oli mõis 1710. aastani, kuni suri Carl Detolf Plate. Temast jäi järgi ainus alaealine laps oma emaga. Seetõttu sai Surju endale viimase vend notar Jac. Joh. Kirchner, kelle suguvõsale mõis edasi pärandus, kuni viimaks major C. M. von Kirchner selle pantis 1805. aastal Heinrich August von Blokile, kuid kes omakorda loovutas oma õiguse 45000 bankorubla eest 1806. aastal D. G. Sucknile. Pandi aegumise tõttu läks mõis oksjonile, kus selle omanda 1819. aasta märtsis J. Stael von Holstein. Samal ajal omandas ta ka Uulu mõisa. 1846. aastal sai Surju ja Uulu mõisa endale G. Reinhold Stael von Holstein. Aastatel 1892-1919 oli Surju ja Uulu mõisa omanikuks tema poeg Aleksander. Talude päriseks ostmisel oli Surju mõis viimasel kohal. Esimesed talud müüdi vahetult enne Esimest Maailmasõda. Surju ja Uulu mõis võõrandati Eesti maaseadusega 14. mail 1920. aastal. Mõisa maadest anti taludele 28 kohta, vallavalitsusele 2 kohta ja 9 kohta tagavaramaaks.
| |||