Albrecht VII (Mecklenburgi hertsog): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
7. rida:
[[Reformatsioon]]i ajal jäi Albrecht, erinevalt oma vennast, truuks [[katoliiklus]]ele. Esialgu lubas ta küll teatud määral ka oma piirkondades evangeelsetel jutlustajatel tegutseda ja isegi soosis neid, kuid [[1520. aastad|1520. aastate]] lõpuks oli ta selgelt protestantlusevastasel positsioonil. Võimalik, et teda mõjutasid selles ka tema äi, Brandenburgi kuurvürst [[Joachim I]], ja Saksi hertsog [[Georg (Saksi hertsog)|Georg]]. Albrecht püüdis usu-uuendajate mõju oma võimualal piirata. See tal siiski kuigivõrd ei õnnestunud, sest vend Heinrich töötas sellele vastu ja enamik linnadest toetas uut usku. Varsti pärast tema surma muutus kogu Mecklenburgi hertsogiriik evangeelseks.
 
Albrecht VII välispoliitika oli küllaltki ambitsioonikas, aastatel [[1533]]/[[1534]]–[[1536]] toimunud [[Krahvivaenus]]e (ka Krahvisõja) ajal püüdis ta enda kätte saada [[Taani]] ja [[Rootsi]] troone. Kuid vastupidi tema lootustele ei sekkunud sõtta [[Saksa-Rooma keiser]], mistõttu tema plaanid ebaõnnestusid. [[1542]]–[[1543]] toetas ta Rootsi-siseses konfliktis, [[Dacke-vaenus]]es [[Gustav I]] vastast talupoegade juhti [[Nils Dacke]]t, kuid ka see plaan kukkus läbi. Samuti üritas Albrecht oma pjast [[Johann Albrecht I|Johann Albrechtist]] teha [[Liivi ordu maameister|Liivi ordumeistri]] [[koadjuutor]]it, kuid ordumeister [[Hermann von BürggeneiBrüggenei]] vastuseisu tõttu see ebaõnnestus.
 
Pärast Albrecht VII surma sai Mecklenburg-Güstrowi valitsejaks tema vanim poeg [[Johann Albrecht I]], hiljem sai hertsogiks ka tolle noorem vend [[Ulrich III (Mecklenburg)|Ulrich]]. Tema teisestkolmandast pojast [[Christoph von Mecklenburg|Christophist]] sai aga hiljem [[Riia peapiiskop]]i viimane [[koadjuutor]].
 
==Kirjandus==