Öine vahtkond (maal): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot lisas: la:Vigiliae nocturnae |
|||
23. rida:
Kuna tellijad ei oodanud mitte kunstiteost, vaid tõendit oma väärikuse kohta, ei oldud maaliga rahul. Põhjuseks võib tuua selle, et osa maalil kujutatutest olid jäetud tahaplaanile, paljud olid pooleldi peidus või langes nende näole vari. Samuti oli Rembrandt kujutanud soovitud 18 inimese asemel 31 tegelast. Selline eristumine tolleaegsetest grupiportreedest ei meeldinud kohe kuidagi maali saajatele, kes olid maksnud maali eest kokku 1600 [[kulden|kuldnat]], mis oli tolle aja kohta väga suur summa.
Maali täpsem nimetus on Frans Banning Cocqi kompanii.
1642, õli, lõuend, 363 x 437 cm. Rijksmuseum, Amsterdam.
See maal sai tehtud Amsterdami laskurite üksusele. Koos teiste grupiportreedega, mille autoriteks olid teiste hulgas Joachim van Standrart, Govaert Flinck ja Bartholomeus van der Helst, pidi see kaunistama Kloveniersdoeleni suurt saali ehk Amsterdami linnavalve peakorterit.
Selline omakaitse moodustati linnakodanike rühmadest, kes kandsid oma relvi ja vormirõivaid. Nad kaitsesid linna võimukandjaid ning võtsid enda peale vahiteenistuse öise korra tagamiseks. Sõja ajal läksid nad vajadusel koguni rindele. Rahuajal korraldasid nad avalikke paraade, kus kandsid oma mundreid ja demonstreerisid relvi. Kodaniku vaatasid neid paraade uhkusega, meenutades hollandlaste vaprust Hispaania sissetungijate vastu võitlemisel. 28-st mehest koosnev grupp on marssimas kanali kaldapealsele. Vähemalt kaheksateistkümne mehe isik on teada, tänu nimedele tagaplaanil võlvi kohal oleval kilbile, kuigi see kaunistus lisati pärast Rembrandti surma. Keskel seisab Banning Cocq ise, rõivastatud musta, punane särp ümber, ning annab oma leitnandile Willem van Ruytenburgile korralduse marssimiseks. Ruytenburg on riietatud viiamse moe kohaselt uhkesse elevandiluuvärvi heeroldikuube, millele on tikitud linna vapp. Ta oli maaomaniku poeg, kes elas ühes luksuslikus Amsterdami palees Herengrachtil.
Kompanii lipukandja Jan Visscher Cornelissen seisab taga vasakul, silla balustraadil istub seersatnt Reynier Engelen. Teine seersant Rombout Kemp sirutab välja oma käe ja hoiab õlal hellebardi. Tagaplaanil on kujutatud kaardiväelast Jacob Dirckseni kõrge mütsiga. Teised kaardiväelased on Barent Herrmansen, Jan Adriaenskerck, Jan van der Heede, Walich Schelling-wou, Jan Burgam, Paulus Schoonhoven ja Claes van Crysbergen. Trummolööja paremal on Jan van Kampport.
Kuusteist tegelast maksid Rembrandtile kokku 1600 floroiini oma portree maalimise eest. Vastavalt igaühe poolt maksutud summa suuusele portreeris meister neid rohkem või vähem detailselt. Tõenäoliselt maalis Rembrandt ka iseenda, vaatamas seda kõike pealt. Tema nägu võib olla Ensign Visscheri vasaku õla taga.
Teised tegelased on intrigeerinud paljusid kunstiajaloolasi. Kõik on aga ühel meelel selles, et Rembrandt maalis nad kõik selleks, et pilt oleks elavam ja et tühja ruumi oleks vähem. Marsiks valmistuvate sõurite vahel sebivad väikesed lapsed ja koer. Üks väikestest tüdrukutest on väga elegantselt riietatud – talle on usaldatud rühma embleemi kandmine.
Rembrandt tahtis teha selle grupiportree mõnevõrra erinevalt traditsioonilisest elutute nägude kooslusest. Hoogastraaten oli juba märkinud, et sellistel grupiporteedel „võid sa kõigil pea maha raiuda ühe hoobia“. Selles töös on Rembrandt valguse targalt fokuseerinud kõige tähtsamatele tegelastele ning sel moel ruumi elustanud. Igaüks oma midagi erinevat tegemas ja vaatajale on selge, et tegemist pole regulaararmeega, vaid linnakodanikega, kes on endile vabatahtliku kohustuse võtnud. Rembrandt on jäädvustanud hetke, mil Banning Cocq pöördub Ruytenburgi poole ja avab suu korralduse andmiseks.
See töö tõi kaasa sedavõrd suure tunnustuse, et 1678. aastal kirjeldas kirjanik Samuel van Hogstraten maali järgenavte sõnadega: „See töö... on nii võimsalt teostatud, et kõik teised pildid Kloveniersdoelenis näivad selle kõrval mängukaartidena“.
| |||