|
'''Erik Haamer''' ([[17. veebruar]] [[1908]] [[Kuressaare]] – [[4. november]] [[1994]] [[Kungälv]]) oli eesti maalikunstnik.
Külastasin tema näitust „Kahel pool merd“ KUMU-s. Mulle meeldis see näitus väga ja soovitan seda külastada ka teistel. Preguseks on see küll KUMU-st eelmadatud, kuid tema töid saab vaadata ka internetist, lugeda tema kohta raamatus ja külastada tema näitusi kuskil mujal. Eerik Haamer sündis 17.veebruaril, 1908. aastal Kuressaares, ning suri 4. novembril 1994 Kungälv’is. Ta oli Eesti maalikuntsnik. Ta õppis 1930–1935 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, oli Nikolai Triigi õpilane. Oma esimesel alla kümne aasta kestnud loomeperioodil kodumaal sai Haamer Eesti kandvaks maalikunstnikuks. Tema figuraalkompositsioonid Saaremaa ja Ruhnu randlaste elust kõnelevad üldinimlikel teemadel, on eredad ja sügavad. Sügava hingega kunstnik teenis leiba ka võimlemis- ja kunstiõpetajana, proovis Järvamaal talumehe ametitki. Sõja-aastad viisid Haameri koos perega Rootsi pagulusse. Enne Teist maailmasõda kujutas ta oma maalidel peamiselt Saaremaa ja Ruhnu randlaste elu. 1944. aasta sügisel põgenes ta Nõukogude okupatsiooni eest paadiga Rootsi. 1945-1975 elas ta Göteborgis. Esialgu maalis ta Ruhnu-ainelisi mälestusmaale, kuid 1950. aastatel hakkas ta kujutama realistlikult Rootsi ja Norra kalurite elu. Samast perioodist pärinevad ka monumentaalmaalid Lapimaa põhjapõdrakarjadest. Haamer on pikkade kunstnikuaastate jooksul Kesk-Rootsis elades jälginud muutusi Rootsi ühiskonnas ja kajastanud seda ka oma loomingus. Üks tema hingerahupaik oli Lyrö saar. 1958 ja 1960 reisis ja maalis ta Hispaanias ja Portugalis. Võibolla kõige üllatavam on näha kunstniku 1970. aastatel alguse saanud sotsiaalkriitilist realismi, mis peegeldab groteski võtmes muutusi Rootsi ühiskonnas, näidates ühtlasi ka kunstniku süvenevat identiteedikriisi. Siiski sai Haamerile Rootsis midagi väga omaseks – need on maalilised Bohusläni kaljud kunstniku suvekodu ümbrusest, millest kujuneb ülevamaid seeriaid Haameri loomingus. Osa tema töödest olid toodud Rootsist, kuna ta elas ja maalis seal pikka aega ja tegi küllalt palju pilte. Mõned tema erakogudes olnud tööd vajasid selle näituse jaoks ka restauraatorite abi. Haameri looming oli väga rikas. Tema maalides on väga palju värve. Ta lähtus oma töödes nii ajast, kui ka ümbrusest. Pilte oli näitusel küllaltki palju. Iga pilt oli omanäoline ja polnud nii, et ta teeks mingit asja kaks korda. Võimalus oli vaadata ka Haamerist dokumentaalfilmi. Filmis rääkis Eerik Haamer oma töödest, mida rääkis ka meile selle näituse giid. Näitus KUMU suures saalis 11. juuli - 12. oktoober 2008. Ma käisin KUMU-s esimest korda, ja see näitus jättis mulle väga hea mulje. Erik Haameri aastakümnete pikkust kunstiloomingut iseloomustab mitmekesisus temaatikas ja looduslähedus. Suured ja realistlikud on Rootsi ja Norra kalurite elu kujutavad tööd. Milline värvideküllus, korrati kuulsa pallaslase eluliste värvirohkete maalide ees seistes. Haamer on palju kujutanud oma uueks kodumaaks saanud Rootsi koduümbruse maalilisi kaljusid, aga ka üldse põhjamaa looduse ilu ja nüansse. Teadaolevalt on Erik Haamer loonud üle 500 õlimaali ja sama rohkelt teinud joonistusi. 1954. aastal välja antud “Kalevipojas” on 20 illustreeriva söejoonistuse autor Erik Haamer. Neil viiekümnendate aastate alul Rootsis tehtud joonistustel kujutab kunstnik eestlaste ürgset elujõudu, rahu ja õiglustunnet. Eerik Haameri elu oli väga huvitav, mis nii mõnelegi kuntsnikule silmad ette teeb. Eerik Haameri tuntumad teosed on: "Pime", "Noor ema", "Perekond vees" jt. Need on ammu klassikaks saanud ja leidnud auväärse koha igas eesti kunsti ajaloolises ekspositsioonis.
Ta õppis 1930–1935 Kõrgemas Kunstikoolis [[Pallas (kunstikool)|Pallas]], oli [[Nikolai Triik|Nikolai Triigi]] õpilane.
Kokkuvõte. Eerik Haamer sündis 17. veebruaril, 1908. a. Kuressaares. Ta jättis maha Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse hariduse, et astuda Pallasse kunstikooli 1930. a. Lõpetas maali alal 1935. a. Haamer õpetas Tallinna Rakenduskunsti Koolis maalimist, joonistust ja anatoomiat 1940 - 1944.aastatel. Venelaste sissetungi eel põgenes ta 1944. a. Rootsi, kus ta elas Kungälvis kuni oma surmani 4. novembril, 1994. a. Ta on maetud Saaremaal Kudjape kalmistule. Haamer on 20. sajandi suurtest eesti kunstnikest üks tähtsamatest. Eksiili elu mõju on selgelt näha ta töödes, mille teemaks on tihtipeale saatus. Kunstniku töödes leidub ka meenutusi noorepõlve taluelust Eestis. 1954. a. ilmusid Haameri illustratsioonid Torontos trükitud Kalevipoja eeposes. Haamer tegi valiku nendest kahekümnest originaaljoonistusest, ja arendas nende sisu veel edasi graafilise loominguna. Oma töödes pani ta vähem rõhku Kalevipoja üliinimlike omadustele, vastupidiselt seda teemat varem käsitlenud kunstnikudest.
Enne Teist maailmasõda kujutas ta oma maalidel peamiselt [[Saaremaa]] ja [[Ruhnu]] randlaste elu.
Kunstiteosed (mulle enim meeldinud):
“Kammeljapüüdjad” (1938); “Põud” (1939); “Angerjapüüdjad” (1942); “Tants” (1951); “Põtrade eraldumine” (1965); “Kiigel” (1966); “Kivimurdjad” (1976).
[[1944]]. aasta sügisel põgenes ta Nõukogude okupatsiooni eest paadiga Rootsi. 1945-1975 elas ta [[Göteborg]]is.
Raamatud, mis Haamerist on kirjutatud:
Esialgu maalis ta Ruhnu-ainelisi mälestusmaale, kuid 1950. aastatel hakkas ta kujutama realistlikult Rootsi ja Norra kalurite elu. Samast perioodist pärinevad ka monumentaalmaalid Lapimaa põhjapõdrakarjadest. 1958 ja 1960 reisis ja maalis ta Hispaanias ja Portugalis.
“See kunstnik, kes…”, autor Ants Viidalepp, 383 lk. raamat Eerik Haamer’ist. Kirjastus: Viinistu Art Museum, 2004.
1970ndatel aastatel hakkas ta maalima sotsiaalkriitilises realismis, kaldudes kohati [[grotesk]]i. Hilisesse loomeperioodi kuuluvad ka Bohusläni kaljusid kujutavad seeriad.
Tema tuntumate maalide seas on "Pime", "Noor ema", "Perekond vees" jt.
{{DEFAULTSORT:Haamer, Erik}}
[[Kategooria:Eesti kunstnikud]]
[[Kategooria:Sündinud 1908]]
[[Kategooria:Surnud 1994]]
| 