Liivimaa talurahvaseadused: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
toim, täiend
1. rida:
'''Liivimaa talurahvaseadused''' olid 19. sajandil [[Venemaa]] [[Liivimaa kubermang]]u jaoks kehtestatud seadused, mis muutsid ja täpsustasid talurahva ([[maarahvas|maarahva]] ehk [[eestlased|eestlaste]]) õigusi ja kohustusi.
{{toimeta}}
 
====1804. aasta Liivimaa talurahvaseadus====
[[1849]]. aastal [[venemaa|vene]] [[tsaar]] [[Nikolai I]] poolt kinnitatud '''Liivimaa talurahvaseadus''' hakkas kehtima [[1850]]. aasta sügisest, pärast avaldamist [[eesti keel|eesti]] ja [[läti keel|läti keeles]].
 
[[1804]]. aasta Liivimaa talurahvaseadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida; neid ei tohtinud kinkida maast lahus; nad said omandiõiguse vallasvarale ja võisid maad osta. Talurahva koormised vaadati ümber.
 
====1819. aasta Liivimaa talurahvaseadus====
 
[[1819]]. aasta Liivimaa talurahvaseadusega kaotati [[pärisorjus]]; talurahvas võis omandada ka kinnisvara; koormistena tuli kasutusele raharent. Loodi talurahvakogukonnad ([[vald|vallad]]).
 
====1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus====
 
[[1849]]. aastalaasta [[venemaa|vene]] [[tsaar]] [[Nikolai I]] poolt kinnitatud '''Liivimaa talurahvaseadus''' hakkas kehtima [[1850]]. aasta sügisest, pärast avaldamist [[eesti keel|eesti]] ja [[läti keel|läti keeles]].
 
==Talurahvaseaduse sisu==
Seadus kinnitas, et kogu maa oli [[mõis]]nike oma, kuid määras ära selle kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade käsutuses, tunnistati talumaaks, mille kasutamine toimus [[vabaleping]]u järgi. Seda võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Seadus reguleeris ka [[koolikohustus]]t. Koolide ülalpidamine jäi endiselt [[vald]]ade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli [[Luterlus|luterlastel]] kanda oma ja [[Õigeusk|õigeusulistel]] oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette [[kihelkond|kihelkonna]] koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, [[pastor]], kihelkonnakooli [[õpetaja]] ja üks valla [[kohus|kohtumeestest]]. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Sinodi hooleks.