'''Hulagu''' (u. 1217 – [[8. veebruar]] [[1265]]) oli [[Tšingis-khaan]]i lapselaps, [[Hulagiidid]]e dünastia rajaja.
[[1251]] sai mongolite impeeriumi uueks suurkhaaniks [[Möngke-khaan]], kes otsustas, et tuleb jätkata vallutusi ja Tšingis-khaani unistuse, maaima vallutamise, täitmist. Ta andis oma vennale Hulagule, Tšingis-khaani pojapojale, valitseda tohutud alad [[Pärsia]] aladel- tänapäeva Iraanis[[Iraan]]is, [[Iraak|Iraagis]], Türgis[[Türgi]]s jm. Ainuke probleem nende aladega oli, et need tuli veel vallutada. Hulagu asuski seda tegema. [[1256]] jõudis ta Iraani. Enamus alasid allus mongolitele ilma võitluseta, hirm nende ees oli niivõrd suur. Tõsisemat vastupanu ei osutanud isegi [[assassiinid]], keda [[moslemid]] ometigi pidasid võitmatuteks- nende kindlused vallutati vähem kui aastaga. [[1258]]. vallutati ka [[Bagdad]]. Bagdadis resideeruvat kaliifi alguses tappa ei tahetud, vaid taheti ta ellu jätta tingimusel, et ta Khaanile allub. Viimase ülbuse ja ignorantsuse tõttu seda tehti aga siiski. Hulaguga üritasid koostööd teha ka Euroopa jõud, nt. prantslased, kes olid samuti huvitatud moslemite vallutamisest. Nemad soovisid tagasi saada [[Püha MaadMaa]]d. Ainsad, kes tõsisemat vastupanu Hulagule osutasid, olid [[mamelukid]], kes olid Egiptuses[[Egiptus]]es võimule tulnud [[1250]]. aastal. [[Ain Jaluti lahinguslahing]]us 1260 purustasid nad mongolite väe. Selle lahingu tähtsust on tihti üle hinnatud- tegelikkuses võitles seal ca 120 000 moslemit umbes 10 000 mongoli vastu. Pärast Ain Jaluti mongolitel ei olnud võimalust mamelukkide alasid vallutada. Liiga palju tegemist oli enese alade kooshoidmisega. Mindi riidu ka Kuldhordiga[[Kuldhord]]iga, kellega olid tülid piiriküsimuste üle Kaukasuses[[Kaukasus]]es ning kes olid islamiusku[[islam]]iusku ning seetõttu Hulagu vallutustele vastu.
